Seljamäe õpperajal

Täna läbisid 6.-9. klassi õpilased Lääne-Virumaal Tudusoo looduskaitsealal asuva 7-kilomeetrise Seljamäe õpperaja. Osaleti Tudusoo LKA Järvesoo õppeprogrammis "Miks ja kuidas taastatakse sood?", mille viis läbi Eestimaa Looduse Fondi keskkonnateadlikkuse spetsialist Piret Pungas-Kohv.

Õpperaja alguses said kõik osalejad endale laenuks kõrvaklapid koos saatjatega – nii kostus juhendaja jutt kõigile ühtlaselt.

Liikusime matkarajal läbi sootaastamisala ja jõudsime veidi aja pärast liivaseljakuni, kus trepist üles liikudes jätkasime matka mööda kunagist Ratsarada, mis viis Punasohu ehitatud laudteeni. Soos liikudes kuulasime giidi selgitusi nii taastamistööde kui ka soo vajalikkuse kohta, mängisime jooksumängu sootaimede kohta. Lugesime infotahvleid, kus vahvad tegelased Leet ja Mihkel räägivad omavahel Punasoost.

Saime teada, miks sood on olulised:

• sood puhastavad ja talletavad vett,
• sood on eriliseks puhkekohaks, samuti saab seal marju korjata,
• sood reguleerivad maastikul veerežiimi ning leevendavad sellega põuda ja üleujutusi,
• turvas seob hästi süsinikku ja pehmendab sellega inimese põhjustatud kliimamuutusi,
• soo on paljudele liikidele ainus elupaik (nt putuktoidulised huulheinad, harilik jõhvikas, rabapüü, turbasamblad jt),
• soo säilitab põnevaid jälgi inimtegevusest eri esemete, säilmete, sooteede ja lugudena.

Soode taastamine seetõttu on ülitähtis. Enamikus Euroopa riikides on sood peaaegu hävitatud. Eestis on õnneks veel mitmel pool võimalik neid protsesse tagasi pöörata, sulgedes kuivenduskraavid ja taastades loodusliku veerežiimi.

Soode taastamisest saad täpsemalt lugeda SIIT.

Kõik rabad on sood, aga kõik sood pole rabad...

Teisi pilte vaata SIIT.                                  Fotode autorid: Evelyn Tamm, Kaidi Kuškis

Koduteel põikasime veel vaatama Järuska silda. See 2013. aastal valminud põneva arhitektuuriga puitsild on ainulaadne, sest on esimene katusega sild terves Eestis. Omalaadne liimpuidust ehitis ühendab eneses nii insenerioskused, arhitektuurikunsti kui ka traditsioonilisi ehitustehnikaid (tappühendused). Arhitektuur meenutab vadja päritolu poluvernikute aita. Katuse ja silla vaheline sõrestik pole ainult ilu pärast, vaid kannab silla raskust ja on talade asemel. Silla ehitamisel osalesid puusepatöö kogemusega vabatahtlikud USA-st, Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Eestist. Järuska silda on võimalik ületada ka autoga. (Allikas: Puhka Eestis)

Sillale olid välja pandud Priit Nuggise loodusfotod.