Täna külastas meie kooli Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur Marju Kõivupuu, kes pidas loengu "Valgamaa maastikud ja pärimuskultuur".
Sissejuhatuseks selgitas Marju Kõivupuu sõna "maastik" tähendust. Erinevates keeltes ja kultuurides on sel sõnal erinev tähendus. Ladinakeelne sõna pagus tähendab "tükk maad", piiblis tähendab maastik vaadet Jeruusalemmale. Kõige üldisemalt tähendab "maastik" looduslikult ühtlase ilmega maa-ala, kõige täpsemalt aga inimese ja looduse suhete peegeldust - inimkonna mälu.
Maastik on tänapäeval kultuuripärandi keskne ja üldrahvalik osa. Maastikul avalduvad erinevad ajastud ja kultuurikihid - selle väite paikapidavuse illustreerimiseks näitas Marju Kõivupuu fotot valgamaalastele vägagi tuttavast kohast. Nimelt oli ülesvõte tehtud Hummuli mäelt vaatega alevikule. Tõepoolest avaldub antud maastikul kontsentreeritud läbilõige Eesti ajaloost: taamal inimtegevusest peaaegu puutumatud metsad, siis aga püüab tähelepanu mõisahoone, milles praegu asub kool, ja selle läheduses kohe nõukogudeaegsed korterelamud.
Maastik on kohtumispaik mitmeski mõttes: seal kohtuvad loodus ja inimene, minevik ja olevik, loodus- ja kultuurilugu. On oluline mõelda, kuidas meie saame maastikku hoida ja kaitsta.
Loengu teises pooles rääkis Marju Kõivupuu Valgamaa maastikest ja nendega seotud pärimusest.
Tänapäevane Valga maakond moodustati 6. septembril 1920. Võru maakonnast laenati Kaagjärve, Karula, Laanemetsa ja Taheva; Tartu maakonnast Tõlliste, Laatre, Sangaste, Keeni ja Kuigatsi; Viljandi maakonnast Jõgeveste, Patküla, Koorküla, Taagepera, Leebiku, Helme, Lõve ja Hummuli vallad. Piltlikult võib öelda, et Valga maakond koosneb kolmest õest.
Inimesed võõristasid pikka aega uut maakonda. Eesti kirjanik ning usu-, haridus- ja poliitikategelane Jaan Lattik oli sõnanud nõnda: "Seaduste ja korralduste kohaselt asetseb Karula Valgamaal. Aga ega see minule loe. Nad võivad selle paberi peal panna kasvõi Saaremaale, minu mõtetes, meeles ja südames on Karula lahutamatu Võrumaa osa ja vana Võrumaa piiritulp püsib ikka veel kuus kilomeetrit Valga linnast."
Olulisemad kultuuriobjektid Valgamaa maastikul
Holdre mõis - kuulus 1630-1767 Holleritele, kelle järgi nimetati ka küla hiljem Holdreks. Mõisahoone projekteeris Otto Wildau, kes oli ühtlasi Taagepera lossi arhitekt. Hoones on tegutsenud koolimaja, vallakeskus, pioneerilaager.
Helme linnus, allikas ja orjakivi
Helmet võib siinkandis pidada üheks vanimaks muinaskihelkonnaks. Varaseimad teated pärinevad 1329. aastast. Allikas asub Helme ordulinnuse kõrval. Vanasti olevat allikas olnud ohverdamispaik, kuhu visati raha ja pärleid - sellest ka nimi Helme(de) või Pärliallikas. Allikavesi aitavat seitsme tõve vastu.
Orjakivi kohta kõneleb rahvasuu, et kord kauges minevikus istunud kivile puhkama võõraste juurest põgenenud vaeslaps, kelle nutu peale kivi halastas ja pehmeks muutus. Kui tagaajajad vaeslapse leidsid, lamanud see surnult kivil, tema istumisest aga jäid kivisse jäljed.
Valga linn
Valga on Eesti lõunapoolseim linn, mis moodustab ühtse terviku kaksiklinn Valkaga. Esimene eestlasest linnapea valiti Valgas. Linna vanim ehitis on kabel - esimene kivihoone, mis ehitati pärast Põhjasõda 18. sajandil. Nõukogude ajal asus seal taara vastuvõtupunkt. Marju Kõivupuu kasutas Valgas laialt levinud ühe- või kahekordsete ristkülikukujuliste hoonete kohta toredat nimetust: lameruudik.
Karula
Karula ümbrust ilmestavad mäed ja orud, peaaegu igas orus on väike järveke.
Paju lahingu mälestussammas
Paju lahingu mälestussammas on oluline osa Eesti Vabariigi identiteedist. Mõte püstitada Paju lahinguväljale mälestusmärk tekkis 1930. aastal. Kavand valmis kaks aastat hiljem. Nurgakivi pandi 1938. aastal. Mälestussamba avas 30. jaanuaril 1994 Eesti Vabariigi president Lennart Meri.
Otepää Pühajärv ja sõjatamm
Pühajärve on rahvasuus seostatud Kalevipoja lugudega: ühe muistendi järgi tekkinud järv Linda silmaveest, kui ta leinas oma lahingus hukkunud poegi.
Sõjatamm on oma nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tamme vanus arvatakse olevat 300-400 aastat. Puu on mitmeid kordi kahjustada saanud, aga kohalikud elanikud püüavad teha kõik, et eakale puule hing sisse jääks. Põlispuud on kahtlemata olulised pärimusmälestised: võib ainult ette kujutada, missuguseid sündmusi need näinud on.
Marju Kõivupuu arvas, et Valgamaa mainekujundusprojektist lendu lastud lause "Valgamaa - kõige kaunim, paremini hoitud ja armastatud saladus Lõuna-Eestis" peab paika küll. Põhikooliõpilaste jaoks alguses keerulisena tundunud teema suutis esineja lihtsalt, mõistetavalt ja huvitekitavalt lahti rääkida.
Kaidi Kuškis
emakeeleõpetaja
Marju Kõivupuu loeng toimus projekti "Ala Põhikooli õpilased õpivad tundma Valgamaa loodust" raames.
Projektijuht loodusainete õpetaja Evelyn Tamm.