Tuletõrje- ja päästeameti õppepäev algklassidele ja lasteaiale

Fotode autor: Kaja Hass

Eesti metsandusest

Metsanädala raames külastas meid Andres Olesk, kes rääkis meile Eesti metsandusest.

Andres Olesk on Valga Puu OÜ juhatuse esimees. Ta elab Hummuli vallas ja on kolmandat põlve metsamees, kusjuures metsaga olid seotud mõlemad tema vanaisad. Ta on lõpetanud Luua Metsanduskooli ning osalenud edukalt raievõistlustel nii Eestis kui ka välismaal. 2010. aastal tuli ta raie maailmameistriks.

Andres Olesk                                                    Foto autor: Evelyn Tamm

Andres Olesk rääkis meile, kuidas Eestis metsa majandatakse. Eesti on väga metsarikas maa: mets katab üle poole (54,3%) maismaa pindalast; metsamaa puidutagavara on 455 miljonit tihumeetrit. Kui sageli kardetakse, et meil jääb metsa pidevalt vähemaks, siis Andres Olesk ütles, et seda ei tasu karta, kuna ühes minutis kasvab juurde 26 tihumeetrit metsa (umbes nii palju kuluks ühe maja ehitamiseks). Kaitse all on 35% meie metsadest. Metsasuse poolest oleme Eurpoopas neljandal kohal Soome, Rootsi ja Sloveenia järel. 

Metsa kasutatakse mitmel otstarbel. Metsade tähtsus väljendub eeskätt neljas aspektis: majanduslik, sotsiaalne, ökoloogiline, kultuuriline. Majanduslikult kasutatakse metsa peamiselt puidu varumiseks. Selleks tehakse kas lageraiet või harvendus- ehk hooldusraiet. Mõistlikuks raiemahuks peetakse Eestis 14 miljonit tihumeetrit aastas. Praegused raiemahud jäävad veidi alla selle. 2004.-2009. aastal olid raiemahud oluliselt väiksemad: umbes 6 miljonit tihumeetrit aastas.

Lisaks puidule saab metsast muid materiaalseid väärtusi koguda: marjad, seened, pähklid, ravimtaimed, kasemahl; järjest olulisem on ka jahipidamine.

Metsa kasutatakse tervislikel eesmärkidel - selleks on rajatud mitmeid matkaradu. Võib öelda, et meie metsad on Euroopa kopsud. Ohu korral on metsad meie rahvale kaitset pakkunud.

Metsatööstus on Eestis olnud alati heal järjel. Umbes 20% Eesti töötleva tööstuse kogutoodangust moodustab puidu-, paberi- ja mööblitööstus. Metsatööstus arenes jõudsalt juba esimese vabariigi ajal, väga heal järjel olid siis tselluloosi- ja saetööstus, aga ka vineeri- ja tikutööstus. Enne I maailmasõda oli Eestis 18 suuremat ja 250 väiksemat saeveskit. Eksporditi mitmetesse Euroopa maadesse, sellele aitasid kaasa väga hea raudteevõrk ja meresadamad.

Metsaraie kõrval on oluline koht ka metsauuendusel. Igal aastal istutatakse Eestis 30 miljonit noort puud, sellest 18 miljonit istutab Riigimetsa Majandamise Keskus. Kolmandiku istutatust söövad küll metsloomad ära, aga kui nad rohkem söövad, siis on õigus nõuda jahimeestelt kahjude hüvitamist.

Loengut kuulasid 7.-9. klassi õpilased                                                    Foto autor: Evelyn Tamm

Puit on tehniliselt kõige arenenum materjal, mida inimene kasutab ehitamiseks. Kuna puit seob süsinikku, siis säästab puidu kasutamine keskkonda. Samuti on puidu kasutamine energiasäästlikum: näiteks puittala tegemiseks kulub viis korda vähem energiat kui betoontala valmistamiseks. Puit on ka tegelikult palju tulekindlam kui arvatakse, pidades vastu kõrgetele temperatuuridele paremini kui metall. Maailmas ehitatakse tänapäeval isegi 30kordseid puitmaju ja puidust ameerika mägesid. Eestis ei tohi üle kolmekorruselisi avalikke hooneid puidust ehitada, kuid huvitavaid puithooneid on valminud hiljuti meilgi, näiteks Maaülikooli spordihoone.

Lisaks rääkis Andres Olesk Helme valla ühest olulisemast metsandusega tegelevast ettevõttest - Graanul Invest.

AS Graanul Invest on metsandusega, bioenergeetika arendamisega ja taastuvenergia tootmisega tegelev erakapitalil põhinev ettevõte, mis alustas oma tegevust 2003. aastal. Ettevõte on kiiresti arenenud ja tänaseks kasvanud Baltimaade suurimaks pelletite tootjaks. Graanul Invest grupi tootmisvõimsus on 820 000 tonni pelleteid aastas. Neil on partnereid nii Euroopas kui ka USA-s.

Pelletid ehk saepurugraanulid on tahke biokütus, mis on üheks  mugavamaks ja efektiivsemaks taastuvenergia allikaks. Pelletite tootmisprotsessis puidumass (saepuru, puiduhake, küttepuit) esmalt purustatakse, siis kuivatatkse, seejärel jahvatatakse tolmuks, pressitakse ja jahutatakse. Protsessi tulemusena tekivad 6-8 mm läbimõõduga graanulid, mis ei sisalda ühtegi lisaainet peale naturaalse puidu.

Pelletite põlemisel vabaneb süsinikdioksiidi täpselt samas koguses, kui puu kasvamisel seda Maa atmosfäärist kasutas. Tuuleenergia kõrval on pelletid üks kõige keskkonnasäästlikumaid kütuse liike. Graanul Invest on heaks näiteks väitele, et metsatööstus on ainuke tööstus, kus jääke ei teki.

Alates 2010. aastast tegeleb Graanul Invest ka elektrienergia tootmisega. Ehitatud on kaks elektri ja soojuse koostootmisjaama, mis toodavad sooja Graanul Invest grupi Helme ja Launkalne tehastele; elektrit tarbitakse ise ja müüakse ka võrku.

OÜ Valga Puu alustas Graanul Investiga koostööd 2011. aastal, olles Graanul Invest grupi esimeseks ettevõtteks metsanduses.

Linnulaager Taageperas Kivimäel

10. - 12. aprillil toimus Taageperas Kivimäe hostelis linnulaager, kus osalesid linnuhuvilised õpilased nii meie koolist kui ka teistest Valgamaa koolidest. Laagris toimunust ilmus Valgamaalases artikkel, mille autori lahkel loal avaldame ka oma ajaveebis.

LINNUHUVILISED VALLUTASID HOSTELI
Rein Säinas, Valgamaalane

Taageperas asuvasse Kivimäe hostelisse kogunes möödunud neljapäeval 25 linnuhuvilist koolinoort kuuest maakonna koolist. Esindatud olid Ritsu lasteaed-algkool, Ala, Pühajärve ja Riidaja põhikool, Tõrva ja Valga gümnaasium.

Laagri korraldas Ala põhikooli loodusainete õpetaja ning projekti "Linnulaager edasijõudnud õpilastele" juht Evelyn Tamm. Looduslaagreid on ta organiseerinud juba kuus aastat. Siiani on laagrid toimunud suvel ja kestnud viis päeva.

"Seekordseks laagriks tuli idee Riho Kinksilt Eesti ornitoloogiaühingust. Taagepera on looduslaagrite läbiviimiseks oma mitmekesise elustikuga väga sobiv. Ja Kivimäe hostel on oma maitsva ja koduse toiduga ning lahke pererahvaga igati sobilik koht lastelaagriteks," arvas Tamm.

Esimesel laagripäeval kuulati linnuteadlase Olav Renno loengut ja tehti väike linnuretk loodusesse. Joonistati jäälindu. Valmistatud tööd saadeti aga ornitoloogiaühingusse jäälinnu joonistusvõistlusele. Enne öörahu saabumist kuulati veel Piret Pääri linnupärimusi ja korraldati jutuvestmisõhtu.

Linde uurimas. Teisi pilte vaata SIIT.                                                 Fotode autor: Evelyn Tamm

Reedel algas laagriliste päev juba varakult. Poole seitsmest suunduti varahommikusele linnulauluõppele ornitoloog Tarmo Evestuse juhendamisel.

Evestus kiitis Taagepera piirkonna rähniderohkust. Koos määrati looduses hallrähni, suur-kirjurähni, tamme-kirjurähni, valgeselg-kirjurähni ning nähti musträhni tegutsemisjälgi.

Pärast lõunasööki ja viktoriini said kõik kätt proovida pesakastide meisterdamisel. Meisterdamist juhendas Mihkel Maala, kes oli üles seadnud ka linnupesade näituse. Päeva lõpetas Riho Männik õhtuse linnuretkega. Selle käigus määrati üheskoos kokku 27 suleliste liiki.

Laupäeval rääkis aga laagrilistele lindudest Riho Kinks.

Ala põhikooli kaheksanda klassi õpilane Kairi Peetersoo tuli laagrisse, et lindudest rohkem teada saada, eriti just jäälinnust. "Sain teada palju uut ja huvitavat selle linnu kohta, näiteks millised on tema sugulased maailmas ja et emas- ning isaslinde saab eristada vaid noka värvuse järgi."

Huvitav oli talle ka varahommikune linnuretk ning õhtu Piret Pääriga, kui kuulati pärimusi lindudest. "Selgemaks said mitmed linnuhääled. Renoveerisime ja puhastasime metsas olnud vanu pesakaste. Kuigi koju jõudsin väsinuna, jäi laagrist mõnus mälestus," lisas neiu.

Laagri läbiviimist toetasid Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Helme vald.

Vanaemad ruulivad

Tänane koolipäev lõppes väga lõbusalt. Nimelt andsid meile kontsertetenduse vahvad Karksi laulunaised, keda juhendab meie kooli muusikaõpetaja Syrle Eesik. Nende kava kandis tabavalt pealkirja "Vanaemad ruulivad".

Kontsert algas lühinäidendiga E. Vilde teose "Vigased pruudid" ainetel. Karakterid olid tabavad ja esituses oli tunda suurt mängulusti. Publik naeris ja plaksutas innukalt.

Pärast lustmängu esitati nii lüürilisi kui ka humoorikaid rahvalikke laule, mis peamiselt rääkisid kodust ja elutarkusest. Muist laulud olid suisa lorilaulud, aga need olid sisult üpris leebed ja naiselikud. Laulude vahele luges luuletekste Viiu Lepik, August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi endine emakeeleõpetaja.

Syrle Eesik sõnas, et nad on sama kavaga varemgi koolinoorte ees üles astunud ja neid on alati soojalt vastu võetud. Nende üheks eesmärgiks on näidata, et vanaemad ei ole lihtsalt tugitoolis tukkujad. Nemadki on aktiivsed arvutite ja facebook'i kasutajad; välja minnes nad meigivad ja lõhnastavad end ja sätivad selga moekad riided. Neile on tähtsad sõbrad ja suhtlemine - seetõttu osalevad nad paljudes hobiringides. Loomulikult nad ka koovad ja küpsetavad nagu kõik normaalsed vanaemad. Publikut ei olnud tarvis pikalt veenda - nad said ruttu aru, et need vanaemad tõepoolest ruulivad!

Ala kooli õpilane osales edukalt etlusvõistlusel

Täna toimus Valga Muuseumis Jakob Liivi 155. sünniaastapäevale ning Juhan Liivi 150. sünniaastapäevale pühendatud XXVI etlusvõistluse Valgamaa voor. Meie koolist osales seal 4. klassi õpilane Kevin Köster.

Kohale oli tulnud 14 etlejat seitsmest maakonna koolist. Lisaks meie koolile olid esindatud Pühajärve, Lüllemäe ja Valga põhikool, Tõrva ja Valga gümnaasium ning Tsirguliina keskkool.

Etlejad esitasid ühe luuletuse ja ühe proosapala Juhan ja Jakob Liivi loomingust. Kõige populaarsemaks proosapalaks osutus Juhan Liivi "Kuulus mees", mida esitasid kolm etlejat. Luuletustest esitati kahel korral Jakob Liivi teksti "Konnad". Kevin esitas Jakob Liivi luuletuse "Mererannal" ja Juhan Liivi proosapala "Ega me ometi sellepärast vihased ole?..."

Noori etlejaid hindas kolmest liikmest koosnev žürii, kuhu kuulusid kultuuriajakirjanik Helju Keskpalu, Valga avatud noortekeskuse noorsootöötaja Dea Margus ja Otepää draamastuudio juhendaja Kerli Adov.

Kuni žürii tublimaid välja selgitas, said õpetajad ja õpilased tutvuda muuseumi püsieksponaatidega; giidiks oli muuseumi pedagoog Kersti Salujõe.

26. vabariiklikule etlusvõistlusele, mis toimub 19. aprillil Liivi muuseumis, saadeti žürii otsusel edasi Valga Põhikooli õpilane Natalija Golubenko (juhendaja Harry Zilensk). Ta esitas Juhan Liivi luuletust "Ta lendab mesipuu poole" ja Jakob Liivi proosapala "Jää tulek" tõesti väga emotsionaalselt ja veenvalt.

Kevin pälvis aga ühe kolmest eripreemiast. Esile tõsteti tema väga head näitlejameisterlikkust. Kevinit juhendas õp Kaidi Kuškis.

Kõiki etlejaid ja õpetajaid tänati osalemise eest tänukirja ja meenega. Kolm parimat said ka aukirja ja spetsiaalse etluskonkursi meene.

Karula rahvuspargis

Neljandat õppeveerandit alustasime toreda matkapäevaga Karula rahvuspargis. Käisime seal kogu kooliga.

Ähijärve ääres asuvas külastuskeskuses võttis meid vastu keskkonnahariduse spetsialist Tiia Trolla, kes rääkis sissejuhatuseks, mis see rahvuspark üldse on. Rahvuspark on kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.

Eestis on viis rahvusparki. Karula rahvuspark asutati 1979. aastal maastikukaitsealana, rahvuspargiks muudeti see 1993. aastal. Rahvuspargi pindala on veidi üle 12 000 ha. Sellest osa on Võru maakonnas ja osa Valga maakonnas. Karula rahvuspargi olulised kaitseväärtused on pärandkultuurmaastikud, mis kohati on kujunenud välja mitme tuhande aasta jooksul (nt Lüllemäe läheduses). Kaika kandis, Rebasemõisas, Mähklis jm on umbes viimase kahe sajandi jooksul välja kujunenud Kagu-Eestile iseloomulik maastikutüüp: hajuküla põllusiilude, metsatukkade, soolaikude, heinamaade ja taludega. Selle ala põliselanikud kasutavad aktiivselt kohalikku murdekeelt.

Seejärel jagati meid kahte rühma: 1.-6. kl õpilased läksid Ähijärve matkarajale õp Evelyni ja 7.-9. kl õpilased Tiia Trolla juhendamisel. Matkarajal tegime mitmeid peatusi, kus meile tutvustati rahvuspargi loodust ja pärandkultuuri ning räägiti lähemalt mitmetest puudest, taimedest ja loomadest, lindudest, keda rahvuspargis kohata võib. Matkarada kulges mööda Ähijärve ümbruse kallasrada, siis põikasime korraks metsa ja jõudsime taas järve äärde.

Ähijärv on Karula rahvuspargi keskel asuv suurim ja tuntuim järv. Ähijärve nime on seostatud ohverdamise ja veekogu pühaks pidamisega meie esivanemate poolt. Järve pindala on 176 ha, suurim sügavus 5,5 m ja keskmine sügavus 3,8 m. Järve veepeegel on 74 m kõrgusel merepinnast. Ähijärv on heas seisundis ja tüüpiline rohkesti toitaineid sisaldav järv. Elustik on väga liigirikas. Varem oli Ähijärv tuntud kui hea kala- ja vähijärv, kuid nüüdseks on kalavarud jäänud kesiseks ja vähki on väga vähe.

Ähijärve ääres. Teisi pilte vaata SIIT.                                                     Fotode autor: Kaja Hass

Matkarada läheb üle heinamaa Astra talu hoonetest mööda Ähijärve põhjatippu. Lähim hoone on 2001. aastal uue väljanägemise saanud Astra talu vana suitsusaun. Vanasti oli saun sündimise ja suremise paigaks; saunas arstiti tõbesid, sest tänu suitsule hävisid saunas paljud pisikud. Saunas suitsutati liha, kuivatati sibulaid, ube, väiksemates taludes ka vilja. Suitsusauna omapäraks on see, et sellel puudub korsten. Saunaruumis on suur kerisega ahi, mida köetakse mitu tundi. Sauna kütmisel tuleb suits saunaruumi ja soojendab sauna lisaks kerisekuumusele. Kui saun köetud, lastakse viimane suits välja, tuulutatakse ruum ja saunalised võivadki sauna minna.

Ähijärve kaldal on vana veskihoone varemed, sest hoone hävis tulekahjus 2012. aastal. Veski töötas nii jahu- kui saeveskina veel 1991. aastal. Algul töötas veski aurukatlaga, hiljem elektriga.

Edasi läheb rada vana kopratammi kohalt üle Vilimiku oja. Rahvasuu räägib, et Vilimiku ojja olla kirikukell vajunud. Ojast olevat kuulda ka kella helinat.

Mööda Alakonnu teed tuleb tükk aega läbi metsa minna. Tegemist on palumetsaga, mis on Karulas enamlevinud metsatüüp. Palumets on hea marjamets, kust võib leida nii pohli kui mustikaid. Puurinde peapuuliigiks on siia istutatud mänd, kuid alusmetsas võtab loodusliku liigina üha enam võimust kuusk. Alakonnu tee läbib ka varjurikast kuuskedega laanemetsa.

Alakonnu teelt pöörab teerada metsaveoteena vanale Karsi ja Vana-Hauka talu ühendanud jalgrajale, mis viib üle Ähijärve põhjakaldal paikneva seljakutevöö. Ähijärve põhjaotsas kohtuvad kaks mandrijää taandumisel ligikaudu 14 700 aastat tagasi kujundatud maastikutüüpi. Karula kõrgustiku pinnavormid kujunesid  mandrijäätumise lõpuperioodil eri suundades liikunud jääkeelte vahel. Seljandik, kuhu olime jõudnud, tähistab kohta, kus enne päris sulamist suruti Võrtsjärve jääkeel vastu Võru-Hargla jääkeelt. Võrtsjärve jääkeel jäi seetõttu täielikult seisma ja lagunes aegapidi pangasteks, mille vahele kandsid sulamisveed liiva ja kruusa. Võru-Hargla jääkeel liikus küll veel Hargla poole, aga kuna servaalad olid vastu teist jääkeelt, oli liikumine takistatud ja liustikusse tekkisid pikad praod. Võrtsjärve jääkeelealal on nüüd kuplid, Võru-Hargla jääkeele aladel aga oosmõhnad. Seega seisime meie raja selles punktis kuplistiku ja oosmõhnastiku piiril.

Edasi läksime mööda Karsi teed. See on vana hobusetee. Varemalt, kui Karsis oli veel kõrts, oli see ka kõrtsitee. Viimati sõitis sel teel 1980. aastatel hobusega poe vahet Karsi peremees. Eestimaale ei ole enam jäänud teid, mida ainult hobusega sõidetakse, seetõttu pööras giid tähelepanu sellele, mille järgi hobuseteed ära tunda. Autotee jääb metsa alla kahe rööpaga, hobuseteel on kolm rööbast: kaks äärmist vankrirataste poolt kulutatud ja keskmine hobuse käigurada. Ka see tee on aja jooksul muutunud, sest viimasel ajal käiakse siin vaid jalgsi. Teadjam silm võib aga siiski kohati hobuseteele omast jäljemustrit aimata. Samas saab hea ettekujutuse, millised olid enamus teid Eestimaal veel 70 aastat tagasi, kui talust tallu ja külast külla liiguti vaid hobusega.

Seejärel jõuab rada endise Ähijärve poe lähedale. Poemaja on toodud 6 km kauguselt Kaikamäelt, kuhu hoone oli algselt ehitatud kihelkonnakooliks. Kui Kaika kiriku juurde ehitati uus kool, lasi Hauka talu omanik Klassmann hoone vedada Ähijärve saeveski juurde elamuks. Nõukogude ajal sai natsionaliseeritud Klassmanni majast kooperatiivi kauplus.

Rada lõpeb Ähijärve külas, kus saame näha küla vanimat säilinud talu - Sarik-Siimani. Maja tagant algab Peetsi soo. Praegune elumaja on ehitatud 1910. aastal, eelmise asukohta tähistab taamal põllu keskel kasvav põlispärn. Rahvas mäletab, et uue maja ehitamisel leiti vundamendi kaevamisel hulgaliselt inimluid - talu on ehitatud vanale matmispaigale. Matus pärineb 13.-17. sajandist, rahvasuu on seostanud seda nii Liivi kui ka põhjasõjaga ning näljahädade ja katkuga.

Matk oli väga tore. Paljudele õpilastele meeldis, kuid oli ka neid, kes ei jäänud rahule: ühtedel oli igav, sest nad olid Karulas juba mitmendat korda, teistele ei meeldinud külm ilm ja liiga kiire kõndimistempo.

Rahulolijaid oli rohkem: meeldis värskes õhus looduses viibimine, uute teadmiste saamine. Samuti kiideti maitsvat lõunasööki ja sõbralikke inimesi.

Kõige huvitavamaks pidasid õpilased juttu pajudest. Nimelt rääkis giid, et pajusid on maailmas ligikaudu 400 liiki; pajud võivad kasvada põõsastena, aga ka puudena - ainult et siis nimetatakse teda remmelgaks. Paju on ka ravimtaim: tema koorest valmistatud teed on kasutatud palaviku, reuma, bronhiidi ja veel paljude tõbede puhul. Paju mahlal on valuvaigistav toime, sest selles on kõrge salitsüülhappe - aspiriini - sisaldus. Salitsüülhappe nimetus tulenebki pajust: salix tähendab ladina keeles paju.

Enne koduteele asumist vaatasime veel filmi Karula rahvuspargist, kust saime lisaks matkarajal õpitule teada Karula loomadest ja lindudest. Näiteks pesitsevad Karulas kalakotkas, rukkirääk, laanepüü, musträhn, must-toonekurg ja metsis. Tüüpilisemad suurimetajad rahvuspargis on põder, metskits, metssiga ja ilves. Väikeimetajatest on tavalisemad rebane, kährik, tuhkur, halljänes ja orav. Karula on sobiv elupaik koprale, kelle arvukus alal on ületanud 100 isendi piiri.

Õppepäev Karula rahvuspargis toimus projekti "Ala Põhikooli õpilased õpivad tundma Valgamaa loodust" raames.

Toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Peipsi järve elu tuba

Täna käisime Peipsi ääres, täpsemalt külastasime näitust "Peipsi järve elu tuba". Seal oli väga vahva: saime mängida erinevaid õppemänge ja lahendada mitmesuguseid mõistatusi Peipsi järve, selle taimestiku ja loomastiku kohta. Kuulasime ka muistendit Peipsi järve tekkimisest.

Peipsi ääres. Teisi pilte vaata SIIT.                           Fotode autor: Kairi Peetersoo, 8. kl õpilane

Me saime selga proovida Peipsi kaluri riietust ning pildistada, kuidas me sellega välja näeme. Lisaks sellele saime vaadata suurt maketti Peipsi järve äärsetest küladest. Erinevad kohad olid maketil märgitud tulukestega: näiteks kui vajutati turismitalude nuppu, siis süttisid maketil turismitalude asukohti märkivad tulukesed. 

Samuti saime proovida, kui palju kaalub Peipsist püütud raskeim kala. Kalaks oli säga, mis kaalus 56 kg - see oli päris raske.

Mulle meeldis väga muuseumi disain, pilku püüdsid lakke pandud kalavõrgud, mis oli eriti leidlik. Seintel olid erinevad infotahvlid, näiteks lõhe areng munast täiskasvanud kalaks. Veel sain teada, et Peipsi järve rannajoone pikkus on 152 km ja laius 47 km, järve keskmine sügavus on 7,1 m  ning sügavaim koht asub Lämmijärves - 15,3 m.

Sandra Orav

7. kl õpilane