Tutipidu ja lasteaia lõpetamine

Teisi pilte vaata SIIT 

Teisi pilte vaata SIIT

Viljandis "maasikaid noppimas"

Projekti "Õpin igal sammul" raames käisime täna Viljandi linnaga tutvumas. Ehkki Viljandi asub meile väga lähedal, taipasime, et tegelikult teame sellest kaunist järveäärsest linnast üsna vähe.

Igaüks teab, et Viljandi tänavatel on palju maasikaid, seetõttu nimetasid giidid meie linnatuuri maasikate noppimiseks. Esimeseks maasikaks oli koolikontsert "Sinasõprus pärimusmuusika ja -pillidega" Pärimusmuusika Aidas. Pille tutvustasid meile Sofia Joons, Merike Paberits ja Tarmo Noormaa. Saime teada, et vanimaks pilliks on hääl ning vanimateks lauludeks regilaulud. Laulsime ka koos regilaulu, mis rääkis maailma loomisest. Pillidest tutvustati meile hiiu kannelt, mida mängitakse poognaga, mitte sõrmedega nagu tavalist kannelt. Tegelikult on nimetus hiiu kannel eksitav, sest see pill on hoopiski populaarne Vormsi saarel, mitte Hiiumaal. Vormsi saart aga kutsutakse ka Hiiurootsi saareks - sealt pilli nimigi. Veel näidati ja mängiti meile viiulit, parmupilli, torupilli ja lõõtspilli. Torupill muutus Eestis populaarseks 16. sajandil. Lõõtspilli eelkäijaks oli aga suupill: nimelt on lõõtspilli iga rida analoogne erinevas helistikus suupillile. Nendel huvitavatel pillidel mängiti meile nii vanemaid kui ka uuemaid tantsulugusid: labajalavalssi, marssi, polkat ja valssi.

Pärast toredat kontserti algas Viljandi avastamise retk. Teiseks maasikaks oli Bonifatiuse Gild. Bonifatius oli keskajal õmblejate ja õllepruulijate kaitsepühak. Gildi põhieesmärgiks on hansaliikumise ja hansatraditsioonide tutvustamine, samuti antakse inimestele võimalus minna tagasi ajalukku - keskaja pisut müstilisse ja põnevasse maailma. Meie valmistasime Bonifatiuse Gildis aga martsipanist maasikaid.

Kolmandaks maasikaks oli Viljandi Muuseumi hoov, kus meile õpetati vanu mänge. Kõige huvitavam oli tünnimäng, kus mängijad moodustasid üksteise kõrval tihedalt seistes ringi ja liikusid ringiratast; üks mängijatest kehastus aga hiireks ning pidi "tünni" sisse saama. Samuti täiendasime Viljandi maasikavälu omajoonistatud marjadega.

Muuseumi hoovis. Teisi pilte vaata SIIT.                                       Fotode autor: Kaidi Kuškis

Neljandaks maasikaks oli Kondase Keskus, kus saime teada, miks Viljandis on nii rohkelt maasikmarju: nimelt on Kondase Keskus loodud naivistliku autsaider-kunstniku Paul Kondase auks, kelle tuntuimaks maaliks on "Maasikasööjad" (1965). Keskus koondab eeskätt iseõppinud ja harrastuskunstnikke, seal korraldatakse kunstikursusi ja õpitube. Kõikide Viljandi linnapilti ilmestavate suurte värviliste betoonmaasikate saba osutab Kondase Keskuse poole. Meile räägiti seal Paul Kondase elust ning mängisime tema maalidel põhinevat memoriini. Näitustest pakkusid kõige rohkem huvi Anna Desnitskaja nukumajad.

Viiendaks maasikaks oli Pärimusmuusika teabekogu külastamine. Seal võtsid meid vastu teabekogu hoidja Tiina Soopa ja Janne Suits. Nooremad hakkasid üheskoos regilaulu looma-laulma, vanematele õpilastele mängiti erinevaid muusikapalu ning nad pidid ära arvama, mis pillidega mängitakse ning mis tantsulooga on tegemist. Kõige nutikamaks osutus VI klassi õpilane Maarja, aga ka Kristi (VI kl) ja Elen (VII kl) olid tublid. Retke lõpus ootas meid üllatus: meie tegemised salvestati teabekogus CD-plaadile ning anti meile kingituseks kaasa.

Kuues maasikas oli jalutuskäik Lossimägedes, mille kulminatsiooniks oli kaunis vaade Viljandi järvele ning üle rippsilla minek.

Seitsmes ja viimane maasikas oli Ugala teatri külastus, kus teatri avalike suhete juht Kairi Leivo tutvustas meile teatrimaja ja rääkis inimestest, kes teatris töötavad ning ametitest, mida teatris peetakse. Uskumatuna tundus, et näitlejate lavatagune elu on koondunud kitsastesse koridoridesse ja üsna väikestesse tubadesse. Põnev oli seista suurel laval ja kummardada kujuteldavale publikule ning näha kostüümi- ja rekvisiidiladudes peituvaid saladusi. Huvitav oli ka Ugala muuseumituba.

Tänu õppereisile kogesime, et õppida on tõepoolest võimalik igal sammul ning kõik nopitud maasikad maitsesid meile üliväga. Reisi jooksul kogutud teadmised ja muljed kinnistame homme koolis, kui hakkame õpimappi koostama.

Projekti toetasid:

Kultuuriministeeriumi projekt "Noored mulgid Heimtalis ja Kitzbergi radadel" I etapp

Täna käisid lasteaed ja algklassid õppereisil Heimtalis.

Kõigepealt heideti pilk vanaaegsesse mulgi klassituppa ja saadi teada, kuidas ja mida sel ajal õpiti. Sealt liiguti edasi elutuppa, kus uudistati veimevakka.Veimevakas olid imeliste mustritega kootud sokid, kindad, kördid ja kuued.

Tutvuti mulgi rahvariiete ja mulgimustriliste vaipadega. Erilist elevust tekitasid täisvillasest kangast valmistatud mänguasjad. Oli võimalus vaadata muuseumitundides valminud laste joonistusi loodusest ja mulgi ornamentikast. Kuulati kirjanik Jaak Kõdara mulgimurdelisi lasteluuletusi ja -jutukesi.

Heimtali koduloomuuseumi giid Merle Puusepp. Teisi pilte vaata SIIT.

Fotode autor: Kädi Agu

Meenikunno rabaretk ning Räpina paberivabriku külastamine

Täna käisime Ilumetsa looduskeskuses ning tegime mõnusa retke Meenikunno rabas. Alustasime oma jalutuskäiku Kamarusmäelt Päikeseloojangu maja juurest, kus laiub maaliline männimets. Mööda metsa ei saanud me aga kuigi palju minna, kui juba jõudsimegi otse rappa, sest erinevalt näiteks Luhasoost, kus käisime eelmise aasta oktoobrikuus, pole Meenikunnos madal- ja siirdesood. Meid juhendasid looduskeskuse töötajad Airi ja Terje, kes rääkisid Meenikunno raba tekkest ning pöörasid matkarajal meie tähelepanu ümbritsevale taimestikule.

Kui Eestis on rabad üldiselt tekkinud järvede kinnikasvamisel, siis Meenikunno raba on kujunenud liivaala maismaalise soostumise tulemusena. Meenikunno raba n-ö ripub õhus, sest turbalasundid on veega küllastunud, liivad selle all aga ainult osaliselt. Taimedest nägime hanevitsa, küüvitsat, tupp-villpead, jõhvikat, murakat, sookailu, kanarbikku, samuti huulheina. Viimane on huvitav seetõttu, et toitub putukatest. Meenikunnos leidub nii pikalehist kui ka ümaralehist huulheina, kuid meie nägime ainult esimest. Küüvitsat ja hanevitsa oskasime eristada: esimesel on lehe alakülg valge. Tupp-villpea kohta saime teada, et nende pähikutest saadavat villkarva on kasutatud ka tekstiilitööstuses; samuti on tupp-villpea õisikud toiduks looduskaitse all olevale metsisele. Tupp-villpea on turbasambla kõrval olulisim komponent turba moodustamisel. Otse loomulikult oli rabas kõige rohkem mitmevärvilisi turbasamblaid.

Kui pool matkarajast selja taha oli jäänud, jõudsime soojärveni, kus meil õnnestus jälgida kaunist vaatemängu: vee kohal graatsiliselt tiirutavad suitsupääsukesed püüdsid vihmase ilma tõttu madalalt lendlevaid putukaid. Meenikunno raba on arvatud tähtsate linnualade hulka, kuna siin pesitsevad paljud kaitsealused linnud: metsis, väikekoovitaja, hallõgija, kalakotkas, valgeselg-kirjurähn. Kuna vihmasadu läks järjest tihedamaks, siis kiirendasime oma sammu ja jõudsime peagi Liipsaare vaatetornini, kust soovijad said heita pilgu lagerabale ja soosaartele. Vihma eest võisime varjuda metsaonni, kus meile räägiti veel lugusid Meenikunnost. Rahvajutu järgi on see paik saanud nime ühe meesterahva Meeni järgi, kes olevat rabasaarele oma kodu rajanud. Sõna "kund" tähendab murdes aga sood ümbritsevaid kõrgendikke. Meenikunnos on rohkelt rabasaari, neist suurim on Pähnisaar. Juttude järgi olevat rootslased Põhjasõja ajal ehitanud läbi raba kulgeva palkidest sõjatee, mis viis just Pähnisaarele.

Metsaonnis oli meil võimalus kaminasse tuli teha ja ennast soojendada, samuti saime seal lõunat süüa ja matkarajal õpitu kohta töölehte täita.

Seejärel võtsime suuna juba Räpinale, kus külastasime sealset paberivabrikut, mille ajalugu ulatub 1728. aastasse. Hakatuseks rajati Võhandu jõele tamm ning peagi ehitati paisule kolm erinevat veskit: sae-, jahu- ja paberiveski. Viimane kasutas toorainena linast kaltsu. Kaltsukoormaid vedasid kokku kohalikud talumehed, keda savikaussidega kauplemise järgi potisetudeks kutsuti. Keskkonnateadlik ning loodussõbralik on paberivabrik ka tänapäeval, sest toorainena kasutatakse ainult Eestist kogutud vanapaberit. Vabrikus toodetakse pakkenurki, akvarell- ja joonistuspaberit, kartongi, dokumendimappe ja palju muudki.

Koju jõudsime väsinute ja vihmamärgadena, aga jällegi palju targematena.

Toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Metsaistutuspäev

Metsanädala raames korraldatud RMK metsaistutuspäeval osalesid ka meie kooli õpilased. Istutamas käisime Aimla metskonnas. Lisaks tegime väikese retke, kus räägiti metsajuttu.

Metsaistutamisel osalesid Madis Sillaots ja Kaido Kähr 3. klassist; Renita Ämarik ja Karl-Sander Orav 4. klassist; Kairi Peetersoo, Reimo Saar, Lauri Saar 5. klassist; Kalle Kähr, Merit Sillaots, Rauno Visor 6. klassist; Martin Burenko, Geimo Saar, Lauri Utsar 7. klassist ning kasvataja Thea Tamberg. Suur aitäh ja kiitus neile!

Kaitseliitlastega metsas

2. ja 4. kl rühm "miiniväljal". Teisi pilte vaata SIIT.

Täna tulid meie kooli kaitseliitlased ning me läksime nendega metsa, et veidi matkata ja ülesandeid täita. Ühtlasi tähistasime selle üritusega südamenädalat. Kõigepealt jagunesime gruppidesse, meile jagati juhtnööre, kuidas metsas käituda, ning anti kätte kaart, mille järgi pidime orienteeruma ning üles leidma kontrollpunktid, kus meil tuli täita erinevaid ülesandeid:

• üle kraavi tõmmatud võrgu ületamine,
• puude vahele nööridest meisterdatud "ämblikuvõrgust" läbi pugemine nii, et nööre ei puudutaks,
• "miinivälja" ületamine: rühmajuht pidi juhendama teisi liikmeid, kellel olid silmad kinni seotud,
• märkilaskmine püssist (meie rühm laskis kümnest kaheksale märgile pihta),
• kaardi kokkupanek,
• vappide ja maakondade ühendamine.

Meie rühmal õnnestus alguses veidi ära eksida, aga tegime hästi koostööd ja jõudsime õnnelikult õigele rajale. Kooli juurde jõudes olime väsinud, veidi märjad ja porised, aga siiski heatujulised, sest üritus oli väga tore.

Merit Sillaots ja Maria Tamela

6. kl õpilased

Õppereis Muraste Looduskooli ja ETVsse

Täna käisime õppereisil Tallinna lähedal asuvas Muraste Looduskoolis. Kuna satume Põhja-Eestisse harva, siis otsustasime lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning enne loodusesse minekut külastasime ka Tallinnas Gonsiori 27 asuvat Eesti Rahvusringhäälingu maja, mida meile lahkelt ja väga emotsionaalselt tutvustasid ERRi muuseumi töötajad Velve Tuuling ja Mai Mikiver.

Saime istuda "Terevisiooni" stuudio punase diivani peal ning piiluda sealsesse kööki; "Aktuaalse kaamera" stuudios võisime end kujutleda ilmateadustajateks, kes kaardi asemel, mida vaatajad televiisorist näevad, osutavad tegelikult sinisele ekraanile. Muuhulgas saime teada, et ilmateadustaja ei tohi kanda erksiniseid toone, kuna kõik, mis on sinine, asendub kaardiga. Käisime ka stuudios, kus salvestatakse saadet "Saame kokku Tomi juures" ning ETV suurimas, 4. stuudios, kus muuhulgas toimuvad "Eesti otsib superstaari" finaalsaated. Meile räägiti, kuidas valmib telesaade, mille poolest erineb otsesaade salvestatud saatest ning mis roll on toimetajatel ja saatejuhtidel, aga ka operaatoritel, helirežissööridel, valgustajatel ja teistel ametimeestel telesaate valmimise juures. Saime aru, et televisioonis on väga oluline meeskonnatöö.

Nukutoas nägime armastatud tegelasi lastesaadetest: Mõmmit ja tema peret, kõige suuremat sõpra Leopoldi, Postikana ja paljusid teisi. Buratino vigurvändaga võisime endale tagavaraks ka vigureid vändata. Muuseumis oli palju erinevatest aastakümnetest pärit tehnikat. Põnevad olid esimesed televiisorid, mille ekraan oli imepisike, eriti kui kõrvutada neid tänapäevaste 30-50tolliste televiisoritega. Samuti nägime, missugused olid esimesed mobiiltelefonid - nende võrdlus telliskiviga pole üldse liialdatud. Õpilastel oli võimalik imiteerida telesaate tegemist ning see pakkus neile nii suurt huvi kui ka lusti.

Heatujuliselt jätsime telemajaga hüvasti ja asusime teele Muraste Looduskooli suunas, mis asub Suurupi poolsaarel. Meid võtsid vastu looduskooli töötajad Eve Sarap ja Urmas Veersalu. Kõigepealt sõime lõunat. Meid tuli uudistama julge arusisalik, kes end kivile peesitama sättis ega pugenud peitu ka siis, kui lapsed teda üsna lähedalt uudistama hakkasid.

Kõhud täis, alustasime oma retke 1859. aastal valminud Suurupi alumise tuletorni juurest, mis on Eesti ainuke töötav puittuletorn. Jätkasime teekonda mööda rannikut. Võisime tõmmata kopsudesse värskendavat mereõhku ning imetleda rändrahne, millest ühel kasvas looduskaitse all olev kivi-imar - taim, mille lehed sarnanevad toasõnajalale. Püüdsime silmata veelinde ning meil õnnestus näha kühmnokk-luiki, kormorane ja jääkosklaid. Kühmnokk-luiged, Eesti suurimad linnud, olid väga majesteetlikud. Kormoranid on head ujujad ja sukeldujad, aga kuna nende sulestik vettib, siis peavad nad end tuule käes kuivatama ja selleks ajavad nad merekividel istudes tiivad laiali. Käimine on kormoranile vaevarikas. Kormoranide kohta saime veel teada, et kalamehed neid väga ei armasta, sest nad on arvestatavad konkurendid. Eestis elab umbes 60 000 kormorani ja nad söövad aastas rohkem kui 3000 tonni kala, samal ajal kui kalurid püüavad alla 1000 tonni. Hiina kalurid oskavat kormorane aga kalapüüdmisel äragi kasutada: linnu kaela ümber seatakse metallrõngas, mis takistab tal püütud kala alla neelamast ja nii saab inimene kala omale. Kormorani happeline väljaheide hävitab pesitsuspaiga ümbruses kogu taimestiku - see on teine põhjus, miks ta on põlu alla sattunud. Jääkoskel kuulub partlaste hulka. Tema mune on inimesed varem ka oma toidulauale korjanud.

Rannikult suundusime läbi väikese metsatuka looniidule, kus õpilased said ülesandeks asimuudi järgi üles leida kivi alla peidetud paber. Samuti õpetati meile, kuidas määrata ilmakaari kompassi, aga ka päikese või Põhjanaela abil. Veel räägiti meile matkavarustusest: kui kaasas on nuga, tikud ning kaart ja/või kompass, siis ei jää ükski matkaja hätta.

Matkatarkusi saamas. Teisi pilte vaata SIIT.

Fotode autorid: Lea Abolkaln, Kaidi Kuškis

Teekond jätkus mööda ranniku liivakivipaljandit ja läbi metsa, eesmärgiks oli jõuda Muraste mõisaparki. Metsas püüdsime määrata puuliike; okaspuudega polnud probleeme, aga lehtpuudega oli keerulisem, sest need on veel lehtimata. Sanglepa tundsime aga näiteks eksimatult ära ja saime selle eest kiita, sest enamasti vajavad õpilased selle puu äratundmiseks vihjeid. Saime imetleda paeklinti, mida Lõuna-Eesti metsades ei näe, samuti saime mööda panka üles ronida - nii jõudsimegi mööda Kastani mäe rada Muraste mõisapargi territooriumile. Muraste mõis rajati 17. sajandil. Praeguseni säilinud mõisaansambel ja park pärinevad enamasti 19. sajandi II poolest. Puudest domineerivad pargis vaher, pärn, saar ja hobukastan. Hobukastani päris kodumaa on Vahemeremaades. Eestis hakati teda ilupuuna istutama paarsada aastat tagasi just mõisaparkidesse.

Edasi viis meid tee mööda Nastiku rada. Näitamaks, et rada väärib oma nime, roomas mätaste vahelt välja noor nastik ja pages sama kiiresti tuldud teed tagasi, kui tüdrukud kiljuma pistsid. Jõudsime siiski märgata nastikule omaseid kollaseid "põski". Looduskooli radadel olid üldse toredad nimed: Rebase, Orava, Raiesmiku, Tiigi jne. Mööda Suurt Sihti jõudsime varemetes Muraste mõisahooneni, mille lähedale on plaanitud tulevase looduskooli õueklass. Sellega oligi meie retk lõppenud.

Muraste Looduskoolis oli väga vahva ja sisutihe õppepäev, millega me ülimalt rahule jäime. Aitäh juhendajatele!

Koolis kontrolliti saadud teadmisi viktoriini abil ning kirjanduse tunnis kirjutati luuletusi kevadest.
 


                                          





  Toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.