Täna käisime Ilumetsa looduskeskuses ning tegime mõnusa retke Meenikunno rabas. Alustasime oma jalutuskäiku Kamarusmäelt Päikeseloojangu maja juurest, kus laiub maaliline männimets. Mööda metsa ei saanud me aga kuigi palju minna, kui juba jõudsimegi otse rappa, sest erinevalt näiteks Luhasoost, kus käisime eelmise aasta oktoobrikuus, pole Meenikunnos madal- ja siirdesood. Meid juhendasid looduskeskuse töötajad Airi ja Terje, kes rääkisid Meenikunno raba tekkest ning pöörasid matkarajal meie tähelepanu ümbritsevale taimestikule.
Kui Eestis on rabad üldiselt tekkinud järvede kinnikasvamisel, siis Meenikunno raba on kujunenud liivaala maismaalise soostumise tulemusena. Meenikunno raba n-ö ripub õhus, sest turbalasundid on veega küllastunud, liivad selle all aga ainult osaliselt. Taimedest nägime hanevitsa, küüvitsat, tupp-villpead, jõhvikat, murakat, sookailu, kanarbikku, samuti huulheina. Viimane on huvitav seetõttu, et toitub putukatest. Meenikunnos leidub nii pikalehist kui ka ümaralehist huulheina, kuid meie nägime ainult esimest. Küüvitsat ja hanevitsa oskasime eristada: esimesel on lehe alakülg valge. Tupp-villpea kohta saime teada, et nende pähikutest saadavat villkarva on kasutatud ka tekstiilitööstuses; samuti on tupp-villpea õisikud toiduks looduskaitse all olevale metsisele. Tupp-villpea on turbasambla kõrval olulisim komponent turba moodustamisel. Otse loomulikult oli rabas kõige rohkem mitmevärvilisi turbasamblaid.
Kui pool matkarajast selja taha oli jäänud, jõudsime soojärveni, kus meil õnnestus jälgida kaunist vaatemängu: vee kohal graatsiliselt tiirutavad suitsupääsukesed püüdsid vihmase ilma tõttu madalalt lendlevaid putukaid. Meenikunno raba on arvatud tähtsate linnualade hulka, kuna siin pesitsevad paljud kaitsealused linnud: metsis, väikekoovitaja, hallõgija, kalakotkas, valgeselg-kirjurähn. Kuna vihmasadu läks järjest tihedamaks, siis kiirendasime oma sammu ja jõudsime peagi Liipsaare vaatetornini, kust soovijad said heita pilgu lagerabale ja soosaartele. Vihma eest võisime varjuda metsaonni, kus meile räägiti veel lugusid Meenikunnost. Rahvajutu järgi on see paik saanud nime ühe meesterahva Meeni järgi, kes olevat rabasaarele oma kodu rajanud. Sõna "kund" tähendab murdes aga sood ümbritsevaid kõrgendikke. Meenikunnos on rohkelt rabasaari, neist suurim on Pähnisaar. Juttude järgi olevat rootslased Põhjasõja ajal ehitanud läbi raba kulgeva palkidest sõjatee, mis viis just Pähnisaarele.
Metsaonnis oli meil võimalus kaminasse tuli teha ja ennast soojendada, samuti saime seal lõunat süüa ja matkarajal õpitu kohta töölehte täita.
Seejärel võtsime suuna juba Räpinale, kus külastasime sealset paberivabrikut, mille ajalugu ulatub 1728. aastasse. Hakatuseks rajati Võhandu jõele tamm ning peagi ehitati paisule kolm erinevat veskit: sae-, jahu- ja paberiveski. Viimane kasutas toorainena linast kaltsu. Kaltsukoormaid vedasid kokku kohalikud talumehed, keda savikaussidega kauplemise järgi potisetudeks kutsuti. Keskkonnateadlik ning loodussõbralik on paberivabrik ka tänapäeval, sest toorainena kasutatakse ainult Eestist kogutud vanapaberit. Vabrikus toodetakse pakkenurki, akvarell- ja joonistuspaberit, kartongi, dokumendimappe ja palju muudki.
Koju jõudsime väsinute ja vihmamärgadena, aga jällegi palju targematena.
Kui Eestis on rabad üldiselt tekkinud järvede kinnikasvamisel, siis Meenikunno raba on kujunenud liivaala maismaalise soostumise tulemusena. Meenikunno raba n-ö ripub õhus, sest turbalasundid on veega küllastunud, liivad selle all aga ainult osaliselt. Taimedest nägime hanevitsa, küüvitsat, tupp-villpead, jõhvikat, murakat, sookailu, kanarbikku, samuti huulheina. Viimane on huvitav seetõttu, et toitub putukatest. Meenikunnos leidub nii pikalehist kui ka ümaralehist huulheina, kuid meie nägime ainult esimest. Küüvitsat ja hanevitsa oskasime eristada: esimesel on lehe alakülg valge. Tupp-villpea kohta saime teada, et nende pähikutest saadavat villkarva on kasutatud ka tekstiilitööstuses; samuti on tupp-villpea õisikud toiduks looduskaitse all olevale metsisele. Tupp-villpea on turbasambla kõrval olulisim komponent turba moodustamisel. Otse loomulikult oli rabas kõige rohkem mitmevärvilisi turbasamblaid.
Kui pool matkarajast selja taha oli jäänud, jõudsime soojärveni, kus meil õnnestus jälgida kaunist vaatemängu: vee kohal graatsiliselt tiirutavad suitsupääsukesed püüdsid vihmase ilma tõttu madalalt lendlevaid putukaid. Meenikunno raba on arvatud tähtsate linnualade hulka, kuna siin pesitsevad paljud kaitsealused linnud: metsis, väikekoovitaja, hallõgija, kalakotkas, valgeselg-kirjurähn. Kuna vihmasadu läks järjest tihedamaks, siis kiirendasime oma sammu ja jõudsime peagi Liipsaare vaatetornini, kust soovijad said heita pilgu lagerabale ja soosaartele. Vihma eest võisime varjuda metsaonni, kus meile räägiti veel lugusid Meenikunnost. Rahvajutu järgi on see paik saanud nime ühe meesterahva Meeni järgi, kes olevat rabasaarele oma kodu rajanud. Sõna "kund" tähendab murdes aga sood ümbritsevaid kõrgendikke. Meenikunnos on rohkelt rabasaari, neist suurim on Pähnisaar. Juttude järgi olevat rootslased Põhjasõja ajal ehitanud läbi raba kulgeva palkidest sõjatee, mis viis just Pähnisaarele.
Metsaonnis oli meil võimalus kaminasse tuli teha ja ennast soojendada, samuti saime seal lõunat süüa ja matkarajal õpitu kohta töölehte täita.
Seejärel võtsime suuna juba Räpinale, kus külastasime sealset paberivabrikut, mille ajalugu ulatub 1728. aastasse. Hakatuseks rajati Võhandu jõele tamm ning peagi ehitati paisule kolm erinevat veskit: sae-, jahu- ja paberiveski. Viimane kasutas toorainena linast kaltsu. Kaltsukoormaid vedasid kokku kohalikud talumehed, keda savikaussidega kauplemise järgi potisetudeks kutsuti. Keskkonnateadlik ning loodussõbralik on paberivabrik ka tänapäeval, sest toorainena kasutatakse ainult Eestist kogutud vanapaberit. Vabrikus toodetakse pakkenurki, akvarell- ja joonistuspaberit, kartongi, dokumendimappe ja palju muudki.
Koju jõudsime väsinute ja vihmamärgadena, aga jällegi palju targematena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar