Täna oli meil huvitav koolipäev, sest saime osa võtta erinevatest üritustest.
8.-9. klassi õpilased käisid koos õpetaja Evelyn Tammega õppekäigul Tartu loodusmuuseumis, kus nad läbisid õppeprogrammi "Putukad".
1.-7. klassi õpilased ning lasteaialapsed käisid õpetaja Syrle Eesiku eestvedamisel Karksi-Nuia kultuurikeskuses vaatamas Viljandi Jakobsoni Kooli balletistuudio etendust "Tuhkatriinu". Peaaegu kõikide õpilaste jaoks oli see esmakordne kokkupuude balletiga. Mõni õpilane arvas enne etendust, et ballett on hirmus igav, sest seal ainult tantsitakse, kuid pärast etenduse lõppu arvati, et see tantsimine oli hoopis väga äge ja nii ilus ning ka kõige suurematel skeptikutel silmad särasid.
Laval olid erinevas vanuses tantsijad: nii päris algajad, kellel alles sussid jalas, kui ka varvaskingades tantsivad edasijõudnud. Samuti osalesid etenduses õpetajad (näiteks kuningapaari ja printsi rollides). Kuna "Tuhkatriinu" lugu oli kõikidele tuttav, siis polnud probleeme tantsukeelest arusaamisega. Lavastuses oli kasutatud üsna palju popmuusikat ning tuntud hitte (näiteks Helen Adamsoni "Kas tead"), mis sobitusid karakterite ja sündmustikuga ega mõjunud juhuslikena.
Kõige rohkem meeldisid vaatajatele võõrasema ja -õdede osatäitjad, sest nende tants oli väga koomiline. Väljendusrikkalt ja graatsiliselt tantsisid Tuhkatriinu ning haldjas-ristiema. Väiksemad baleriinid, kes rühmas tantsides kehastasid Tuhkatriinut abistavaid loomakesi ja haldjaid, suutsid enamasti liikuda kenasti sünkroonselt. Huvitavalt oli etenduses kujutatud kellaaega, mis teatavasti on loos olulise tähtsusega: kaotab ju Tuhkatriinu südaööl kõik oma kaunid rõivad ning peab lossist pagema. Elevust tekitas publiku hulgas kingakese jalga proovimise stseen, sest prints käis ka saalis olijate hulgast oma armastatut otsimas.
"Tuhkatriinu" lõppedes ei tahtnud aplaus saalis vaibuda. Vaatajate emotsioonid olid siirad ja kultuurimajast lahkuti helgete tunnetega.
Lavastusega "Tuhkatriinu" tähistab Viljandi Jakobsoni Kooli balletistuudio oma 25. hooaega.
Kui olime Karksi-Nuiast tagasi koolimajja jõudnud, ootas ees uus üritus. Taagepera raamatukogus toimus kirjanike tuur "Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes ehk Sõnaränd". Kirjanike ringsõidust mööda Eesti raamatukogusid on saanud traditsioon, tänavune oli järjekorras juba kaheteistkümnes. Kirjandustuur, mida korraldavad Eesti Kirjanike Liit, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, kestab neli päeva ja viib liikvele üle kahekümne eesti kirjaniku. Taagepera raamatukokku tulid oma loomingut tutvustama neist neli: Livia Viitol, Sulev Oll, Birk Rohelend ja Wimberg.
Tegemist oli üsna värvika seltskonnaga, aga see oli vägagi sobilik, sest ka publik oli üsna kirju. Oli nii 7aastaseid kui ka 70aastaseid kuulajaid ning neidki, kes vahepeale jäid. Vanematele inimestele oli tuttavam Livia Viitoli ja Sulev Olli looming, õpilased tundsid aga Wimbergi ära kirjandusõpiku lehekülgedelt ja teadsid Birk Rohelendu kui seriaali "Padjaklubi" autorit.
Sulev Oll on pikka aega töötanud ajalehes Maaleht. Ta on pärit Aserist ja paljud tema tundelised luuletused on seotud kodupaigaga. Taagepera raamatukogus luges Sulev Oll ette luuletusi oma värskelt ilmunud värsiraamatust "Mis mulle meeldib". See on tema neljas luuleraamat lastele, kuid sobib lugemiseks ka lapsemeelsetele ja hea huumorimeelega täiskasvanutele. Nagu pealkirigi ütleb, jutustab iga selle raamatu luuletus millestki meeldivast. Ott Vallik on joonistanud raamatusse vahvad pildid.
Livia Viitol on luuletaja, tõlkija ja kirjandusloolane. Ta on töötanud Eduard Vilde muuseumis, kus tal muuhulgas tuli oma vannitoas pesta kuulsa kirjanikuhärra pesugi. 2013. aastal pälvis ta Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna monograafia "Eduard Vilde" eest. Praegu tegeleb ta kirjandusuurijana Liidia Tuulse arhiiviga. Liidia Tuulse oli pärit Hummuli vallast Soe külast, 1944. aastal põgenes ta koos perega Rootsi. Luuletama hakkas ta küpses eas ja tegi seda eesti keeles, ehkki oli selleks ajaks võõrsil viibinud peaaegu kakskümmend aastat.
Livia Viitoli üheks missiooniks on läti kirjanduse tõlkimine ja kirjastamine eesti keelde, mida ta viimasel ajal on teinud kirjastuse Libri Livoniae kaudu. Luuletusi on Livia Viitol kirjutanud peamiselt täiskasvanutele, kuid temalt on ilmunud ka lasteraamat "Ilmakoer Muki", mis märgiti ära 1993. aastal toimunud Valge Raamatu lasteraamatuvõistlusel. Autor rääkis, et see raamat on hea näide selle kohta, kuidas elus aset leidvatest juhtumustest sünnivad toredad lood ja raamatud. Teos jutustab nimelt tänavakrantsist, kes lõpuks leiab endale kodu, ja loo prototüübiks on koer, kes Livia Viitoli perre sattus samuti tänavalt. Kirjanik julgustas kuulajaid samuti üles märkima oma päevasündmusi - võib-olla leiavad needki kunagi tee raamatutesse.
Birk Rohelend tekitas õpilaste hulgas kõige rohkem elevust, sest tema nimi oli tuttav seriaali "Padjaklubi" tiitritest. Kõiki huvitas muidugi, miks ta hakkas seda seriaali kirjutama. Birk Rohelend ütles, et ta on oma elu jooksul pidanud palju kordi võõraste inimestega korterit jagama ja alati on siis juhtunud midagi naljakat. Kuna Eestis ei tehta eriti palju lõbusaid ja vallatuid seriaale, siis ta lootis, et "Padjaklubi" hakkab seda tühimikku täitma. Tema sulest pärinevad ka teleseriaal "Nurjatud tüdrukud" ning sarja "Elu keset linna" viimane hooaeg, samuti on ta filmi "Vasaku jala reede" kaasstsenarist.
Birk Rohelend on tegelikult pseudonüüm, kirjaniku pärisnimi on Hele-Riin Moon. Ta on kirjutanud noorsooromaanid "Mina, Mortimer" ja "Enesetapjad" ning romaani "Mu sõraline sõber". Luuletusi on ta kirjutanud vähem, ta ütles, et on veidi kade Wimbergi ja Sulev Olli peale, kellel on vahvad luuletekstid ettelugemiseks varnast võtta. Samas on Birk Rohelend avaldanud luulekogu "Morbidaarium" ja publikulegi esitas ta paar sõnamängulist luuletust.
Pseudonüümi all kirjutab oma ilukirjanduslikku loomingut ka Wimberg, kelle passis seisab hoopis nimi Jaak Urmet. Oma sõnul võttis ta pseudonüümi kasutusele lihtsalt sellepärast, et oleks huvitavam - pealegi saab ta sel moel olla vahel keegi teine, nagu näitlejadki. Wimbergi looming oli noorematele kuulajatele kõige tuttavam, sest kirjaniku tekste leidub 5.-6. klassi kirjanduse õpikutes, samuti on ta kirjutanud stsenaariume lastesaadetele "Buratino tegutseb jälle" ja "Saame kokku Tomi juures".
Wimberg on oma teostega püüdnud eesti keeltki uuendada, näiteks eirab ta kaashäälikuühendi reeglit kolmandas vältes olevates sõnades (kirjutab karttul pro kartul). Wimbergi luuletekstid on uljad ja humoorikad, ta kasutab palju vabavärssi. Ta selgitas kuulajatele väga piltlikult, mis on riimilise luule ja vabavärsi vahe: esimene on justkui zombide tapmine kirvega, teine aga zombide tapmine leegiheitjaga. Arvutimänge armastavatele õpilastele oli see kindlasti arusaadav selgitus. Oma luulet esitas Wimberg hoogsa innukusega ja emotsionaalselt või kui kasutada õpilaste sõnu, siis "väga ägedalt".
Kõik kuulajad jäid kirjanike tuuriga ülimalt rahule. Seda tõestab kas või asjaolu, et veel pärast ametliku osa lõppu jäädi kirjanikega vestlema, küsiti autogramme ning isegi need õpilased, kelle jaoks lugemine pole just meelistegevus, soovisid külas käinud kirjanike teoseid laenutada.
Laval olid erinevas vanuses tantsijad: nii päris algajad, kellel alles sussid jalas, kui ka varvaskingades tantsivad edasijõudnud. Samuti osalesid etenduses õpetajad (näiteks kuningapaari ja printsi rollides). Kuna "Tuhkatriinu" lugu oli kõikidele tuttav, siis polnud probleeme tantsukeelest arusaamisega. Lavastuses oli kasutatud üsna palju popmuusikat ning tuntud hitte (näiteks Helen Adamsoni "Kas tead"), mis sobitusid karakterite ja sündmustikuga ega mõjunud juhuslikena.
Kõige rohkem meeldisid vaatajatele võõrasema ja -õdede osatäitjad, sest nende tants oli väga koomiline. Väljendusrikkalt ja graatsiliselt tantsisid Tuhkatriinu ning haldjas-ristiema. Väiksemad baleriinid, kes rühmas tantsides kehastasid Tuhkatriinut abistavaid loomakesi ja haldjaid, suutsid enamasti liikuda kenasti sünkroonselt. Huvitavalt oli etenduses kujutatud kellaaega, mis teatavasti on loos olulise tähtsusega: kaotab ju Tuhkatriinu südaööl kõik oma kaunid rõivad ning peab lossist pagema. Elevust tekitas publiku hulgas kingakese jalga proovimise stseen, sest prints käis ka saalis olijate hulgast oma armastatut otsimas.
"Tuhkatriinu" lõppedes ei tahtnud aplaus saalis vaibuda. Vaatajate emotsioonid olid siirad ja kultuurimajast lahkuti helgete tunnetega.
Lavastusega "Tuhkatriinu" tähistab Viljandi Jakobsoni Kooli balletistuudio oma 25. hooaega.
Kui olime Karksi-Nuiast tagasi koolimajja jõudnud, ootas ees uus üritus. Taagepera raamatukogus toimus kirjanike tuur "Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes ehk Sõnaränd". Kirjanike ringsõidust mööda Eesti raamatukogusid on saanud traditsioon, tänavune oli järjekorras juba kaheteistkümnes. Kirjandustuur, mida korraldavad Eesti Kirjanike Liit, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, kestab neli päeva ja viib liikvele üle kahekümne eesti kirjaniku. Taagepera raamatukokku tulid oma loomingut tutvustama neist neli: Livia Viitol, Sulev Oll, Birk Rohelend ja Wimberg.
Sulev Oll on pikka aega töötanud ajalehes Maaleht. Ta on pärit Aserist ja paljud tema tundelised luuletused on seotud kodupaigaga. Taagepera raamatukogus luges Sulev Oll ette luuletusi oma värskelt ilmunud värsiraamatust "Mis mulle meeldib". See on tema neljas luuleraamat lastele, kuid sobib lugemiseks ka lapsemeelsetele ja hea huumorimeelega täiskasvanutele. Nagu pealkirigi ütleb, jutustab iga selle raamatu luuletus millestki meeldivast. Ott Vallik on joonistanud raamatusse vahvad pildid.
 |
| Sulev Oll |
Livia Viitoli üheks missiooniks on läti kirjanduse tõlkimine ja kirjastamine eesti keelde, mida ta viimasel ajal on teinud kirjastuse Libri Livoniae kaudu. Luuletusi on Livia Viitol kirjutanud peamiselt täiskasvanutele, kuid temalt on ilmunud ka lasteraamat "Ilmakoer Muki", mis märgiti ära 1993. aastal toimunud Valge Raamatu lasteraamatuvõistlusel. Autor rääkis, et see raamat on hea näide selle kohta, kuidas elus aset leidvatest juhtumustest sünnivad toredad lood ja raamatud. Teos jutustab nimelt tänavakrantsist, kes lõpuks leiab endale kodu, ja loo prototüübiks on koer, kes Livia Viitoli perre sattus samuti tänavalt. Kirjanik julgustas kuulajaid samuti üles märkima oma päevasündmusi - võib-olla leiavad needki kunagi tee raamatutesse.
 |
| Livia Viitol |
Birk Rohelend on tegelikult pseudonüüm, kirjaniku pärisnimi on Hele-Riin Moon. Ta on kirjutanud noorsooromaanid "Mina, Mortimer" ja "Enesetapjad" ning romaani "Mu sõraline sõber". Luuletusi on ta kirjutanud vähem, ta ütles, et on veidi kade Wimbergi ja Sulev Olli peale, kellel on vahvad luuletekstid ettelugemiseks varnast võtta. Samas on Birk Rohelend avaldanud luulekogu "Morbidaarium" ja publikulegi esitas ta paar sõnamängulist luuletust.
 |
| Birk Rohelend |
Wimberg on oma teostega püüdnud eesti keeltki uuendada, näiteks eirab ta kaashäälikuühendi reeglit kolmandas vältes olevates sõnades (kirjutab karttul pro kartul). Wimbergi luuletekstid on uljad ja humoorikad, ta kasutab palju vabavärssi. Ta selgitas kuulajatele väga piltlikult, mis on riimilise luule ja vabavärsi vahe: esimene on justkui zombide tapmine kirvega, teine aga zombide tapmine leegiheitjaga. Arvutimänge armastavatele õpilastele oli see kindlasti arusaadav selgitus. Oma luulet esitas Wimberg hoogsa innukusega ja emotsionaalselt või kui kasutada õpilaste sõnu, siis "väga ägedalt".
 |
| Wimberg |
Kaidi Kuškis
emakeeleõpetaja
Fotode autor: Ants Piirsalu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar