Alustasime kooliaastat reipalt kanuumatkaga Õhne jõel. Ürituse läbiviimisel oli abiks Imre Arro Loodusturismist.
Õpilaste muljeid
Kanuumatk oli üsna vahva. Kõige lahedam oli see, kui pidime üle maha kukkunud puu ronima. Üks mees aitas meid üle palgi. Matk oli väga värskendav. Lahe oli ka see, kui meid märjaks pritsiti. Võimaluse korral lähen kindlasti uuesti kanuuga sõitma. (Kevin K, 5. kl)
Alguses kõndisime Alalt Taageperra ja ootasime, et teised jõuaksid kanuuga kohale. Niikaua mängisime külaplatsil mänge. Mulle meeldis topsimäng. Kanuudega pidime mitmest takistusest mööda sõitma. Ilm oli ilus ja mulle meeldis see päev väga. (Reivo, 5. kl)
Meid jagati kahte rühma, mina olin teises rühmas. Esimene rühm läks kanuudega Alalt Taageperra ja teine rühm sõudis pärast Taageperast Alale. Väga mõnus oli sõita, sai kuulata nii linnulaulu kui ka vaikust. Alguses oli ilm veidi pilvine, aga varsti paistis siiski päike. Nägin väga suurt sinakasrohelist kiili. Ma nägin sellist kiili esimest korda. Ma tulin ideele, et kõik lapsed, kes õpivad neljadele-viitele, võiksid saada igal aastal preemiaks kanuumatka. Õpetaja Ain oli minuga nõus. Mulle väga meeldis see veepäev. (Kadri, 6. kl)
Kõige lahedamad oli takistused. Me ei osanud väga hästi sõuda. Kui tuli madal sild, siis aitasid suured poisid meid edasi. Nad lükkasid meid ka üle puu ja siis jätkus meie sõit paisjärve poole. Enne järvele sõudmist leidsime tüdrukute kanuu ja siis läks võistluseks. Kuna me ei osanud sõita, siis jäime plikadele ette ja nad sõitsid meile otsa ja seejärel sõitsid meist mööda. (Kermo, 6. kl)
Kanuumatk oli vahva, sai palju nalja. Meid pritsiti märjaks. Poisid tahtsid meist mööda saada, aga nad keerasid meile ette ja me sõitsime neile otsa ja siis saime neist mööda ka. Kui Taageperra jõudsime, olime väsinud ja meie riided olid natuke märjad. Me saime õnneks head sooja toitu ja teed. (Mariina, 6. kl)
Ma ei olnud elus enne kordagi kanuuga sõitnud. Ehkki natuke kartsin, võtsin koos teistega selle teekonna ette. Sõit oli tore, kuid teekonnal tuli ette nii mõnigi takistus: küll pidime kanuust välja ronima, küll silla alt läbi sõitma. See oli lahe ja mõnus päev. (Kuno, 7. kl)
Kõigepealt räägiti meile ohutusnõuetest. Meie Maroliga alustasime sõitu esimestena, pidime kanuu üle silla viima ja aitasime teisi ka. Teekond läks sujuvalt, kuni jõudsime vana puusillani, mis oli nii madalale vajunud, et me ei mahtunud selle alt läbi. Kanuu õnneks mahtus ja lõpuks saime ise ka sillast üle. Seejärel aitasime ühte vanamemmekest, kellel oli pumbanöör mahalangenud lepa oksa küljes kinni ning vana puunott oli nööri pingule tõmmanud. Puunoti lükkasime lahti ja saatsime Taagepera poole minema, alles siis saime nööri oksa küljest lahti. Järgmine takistus oli jõe kohale langenud madal puu, mille alt mahtusime napilt läbi, aga pärast seda enam suuri takistusi polnud ja me jõudsime kaldale teisena. (Madis, 7. kl)
Kanuumatk oli üsna tore. Mina, Kaido ja Kalmer sõitsime Taageperast Alale. Enne minekut luges Imre meile sõnad peale, et me lollusi ei teeks. Teekonnal juhtus nii mõndagi.
Esialgu ei võtnud me kurve korralikult välja, siis saime nipi kätte: iga kurvi alguses pidime hoo veidi maha võtma. Siis jäime ühe toika otsa kinni ega suutnud end lahti aerutada. Kaido hüppas vette ja lükkas meid toika otsast ära.
Nägime, et Maria ja Kaisa jõuavad meile järele. Just siis jäi meile ette üks väga madal puu, mille alt mahtusime vaevu läbi. Kaidol ei jäänud muud üle, kui jälle vette hüpata ja kanuud edasi lükata. Aga siis sai Kaido lollusega hakkama: ta aitas ka Maria ja Kaisa puu alt läbi. Nemad kihutasid edasi, aga meie jäime sinna toppama.
Kui me lõpuks tüdrukutele järele jõudsime, olid nad meil risti tee peal ees ja me lihtsalt pidime neid rammima, et neist ette saada. See õnnestus meil igati. Tüürimise ja hoo juurde aerutamisega saime juba ideaalselt hakkama ning lõpuks jõudsime Alale nii, et ei kukkunud kannuga isegi ümber. Päev oli tõesti vägev! (Oliver, 9. kl)
Oleme käinud kanuumatkal enne ka. Seekord olin selles rühmas, kes pidi alguses jalgsi läbi metsa minema. Taevas paistis soojendav päike. Metsas oli võrratult mõnus kuulata linnulaulu ja tunda niisket metsalõhna. Seal oli palju seeni, mis kohe torkasid silma.
Taageperra jõudnud, mängisime ja võistlesime, et oleks põnevam teisi oodata. Vaatasime, kes viskab kopsikut kõige kaugemale, loopisime lendavat taldrikut rõngast rõngasse, mängisime veemängu. Ooteaeg oli pikk, lõpuks jõudsid esimestena kohale õpetaja Kaja ja Kaisa. Sõime lõunat, mina ja õpetaja Kaja tõmbasime vestid selga ja hakkasime esimestena Ala poole tagasi kanuutama. Enne kuulasime ohutusnõudeid.
Eelmisel aastal sõitsin ka õpetaja Kajaga ja siis sain päris palju ujuda, kuna veetase oli madal. Nüüd oli vesi kõrge, kanuu ei jäänud kuskile kinni. Jõgi oli käänuline, vool tugev, tuul oli vastu. Sõidu ajal me naersime, rääkisime ja pildistasime. Tuli ette ka ekstreemsusi: jõudsime puu alt napilt läbi sõita, pidime silla ületamiseks kanuust välja tulema; meile jäid näo külge ämblikuvõrgud ning ehmusime, kui mina lõin kogemata mõlaga kala, keda kohe ei märganud.
Kui kohale hakkasime jõudma, läks jõgi sirgemaks. Jõe ääres oli Lauri, kes meid kanuust välja aitas. Päev oli igati lõbus. (Kairi, 9. kl)
Mina sõitsin õpetaja Kajaga Taageperra. See oli hästi lahe. Pidime saama üle mitmest sillast - see oli päris keeruline. Tee peal oli palju mahalangenud puid, aga nende alt saime hästi läbi. Üks puu oli selline, et pidi ennast selili laskma ja läbi okste minema, aga me jäime kinni. Kui me lõpuks sealt läbi saime, olin ma üleni sopane ja õpetaja Kaja tegi minust pilte. Jõgi oli liiga käänuline, mõla pidi kogu aeg ühest käest teise vahetama. Kui lõpuks Taageperra jõudsime, hakkasime sööma.
Maria tahtis, et ma sõidaks koos temaga Alale tagasi. Kuigi ma väga ei viitsinud, sest olin väsinud, läksin ikkagi. Vastuvoolu oli vastikum sõita kui allavoolu. Saime Mariaga kahest kanuust ette. Siis jäid meile kanuuga ette Oliver, Kaido ja Kalmer. Nad olid risti tee peal ees, me ei saanud neist mööda. Jõudsime jälle selle puuni, kust oli raske läbi saada. Kaido lükkas poiste kanuu puu alt läbi ning aitas meid ka, aga siis tahtis ta meid puu külge kinni panna ja meie läksime närvi ning viskasime neile vett pähe. Edasi tuli üks sild, millest tuli kanuu üle tassida. Pidime jalanõud jalast ära võtma ja kanuu kuidagi üle saama - hakkama saime!
Kui olime Alale jõudnud, olin ma nii väsinud, et läksin kohe koju magama. See oli tore päev, sain teada, kuidas peab kanuus käituma. Mulle meeldis! (Kaisa, 9. kl)
Kanuumatk oli päris tore. Minu kaaslaseks oli Reimo. Enne, kui me teele asusime, andis Imre meile juhiseid, mida teha, kui näiteks vette kukud.
Reimo oli ees ja mina olin taga ehk tüürija. Poolel teel kukkusime kanuuga ümber, kuna sõitsime kännu otsa. Vesi oli üpris külm. Olime natuke aega kaldal ja siis jätkasime teekonda. Kui hakkasime kiiremini sõudma, hakkas ka soojem.
Tee peal oli palju takistusi, näiteks pidime enne silda kanuu välja tõmbama, seejärel viisime kanuud natuke maad edasi ja jätkasime oma teekonda. Aitasime ka väiksemaid põngerjaid, kes hädas olid. Kui me kaldale jõudsime, ootas meid soe söök ja tee. Meie riided olid küll märjad, aga kokkuvõttes oli see kanuusõit tore. Ei pidanud vähemalt koolis olema ja õppima. (Lauri, 9. kl)
Kõigepealt õpetas Imre, mida peab tegema, et vette ei kukuks, kuidas mõlaga tüürida ja rääkis ka ohutusest. Minu paariliseks oli Lauri. Tee peal aitasime nelja kanuud: kes ei saanud sillast üle ja kes olid meil risti jõe peal ees. Meil endalgi oli raskusi: jäime okste külge kinni, kukkusime vette, saime ülepea märjaks.
Kohale jõudsime neljandatena. Võtsime kuuma teed ja kohukesi, et sooja saada. Õpetajad olid lahked ja lubasid meid koju, sest olime väsinud ja läbimärjad. Üldiselt võis päevaga rahule jääda, kuna polnud koolitunde ja sai ka väheke ujutud. Pidime Taageperast veel koju kõndima. Õpetajad aga läksid tagasi Tõnise autoga. (Reimo, 9. kl)
Esimene grupp alustas kanuusõitu Alalt. Teine grupp, kuhu ka mina kuulusin, pidi jalutama Taageperra läbi metsa. See oli päris huvitav, kuna ma polnud terve suvi metsas käinud. Ainus, mis mind häiris, oli see, et jalad said märjaks, kuna hein oli niiske.
Kui Taageperra jõudsime, pidime osa võtma võistlustest ja ootasime teist gruppi. Ootasime päris kaua, aga lõpuks nad saabusid. Kui kõik olid kohale jõudnud, sõime lõunat. Need, kes enne jalutasid, läksid mööda jõge tagasi. Kartsin algul hirmsasti, aga kui juba kanuus istusin ja mööda jõge sõitsin, tundus see väga huvitav.
Muidugi meile õpetati, kuidas ja mida teha, aga vahel läks ikka nii, nagu minema pidi. Sõitsime päris palju võssa ja kõrkjatesse ning jäime ka kinni. Saime takistustest kenasti üle ja aerutasime edasi. Sõitsime mõnest kanuust mööda ka - see oli päris hea tunne. Paar korda pidime kanuud üle palkide tassima, et edasi saada. Seejuures said muidugi riided ja jalad päris mudaseks. Kui lõpppunkti jõudsime, olime küll üleni märjad, kuid õnnelikud, et retk läbi sai. Kuna see oli mu elu esimene kanuusõit, siis sain väga huvitava ja meeldejääva kogemuse. (Maria, 9. kl)
Õpilaste muljeid
Kanuumatk oli üsna vahva. Kõige lahedam oli see, kui pidime üle maha kukkunud puu ronima. Üks mees aitas meid üle palgi. Matk oli väga värskendav. Lahe oli ka see, kui meid märjaks pritsiti. Võimaluse korral lähen kindlasti uuesti kanuuga sõitma. (Kevin K, 5. kl)
Alguses kõndisime Alalt Taageperra ja ootasime, et teised jõuaksid kanuuga kohale. Niikaua mängisime külaplatsil mänge. Mulle meeldis topsimäng. Kanuudega pidime mitmest takistusest mööda sõitma. Ilm oli ilus ja mulle meeldis see päev väga. (Reivo, 5. kl)
Meid jagati kahte rühma, mina olin teises rühmas. Esimene rühm läks kanuudega Alalt Taageperra ja teine rühm sõudis pärast Taageperast Alale. Väga mõnus oli sõita, sai kuulata nii linnulaulu kui ka vaikust. Alguses oli ilm veidi pilvine, aga varsti paistis siiski päike. Nägin väga suurt sinakasrohelist kiili. Ma nägin sellist kiili esimest korda. Ma tulin ideele, et kõik lapsed, kes õpivad neljadele-viitele, võiksid saada igal aastal preemiaks kanuumatka. Õpetaja Ain oli minuga nõus. Mulle väga meeldis see veepäev. (Kadri, 6. kl)
Kõige lahedamad oli takistused. Me ei osanud väga hästi sõuda. Kui tuli madal sild, siis aitasid suured poisid meid edasi. Nad lükkasid meid ka üle puu ja siis jätkus meie sõit paisjärve poole. Enne järvele sõudmist leidsime tüdrukute kanuu ja siis läks võistluseks. Kuna me ei osanud sõita, siis jäime plikadele ette ja nad sõitsid meile otsa ja seejärel sõitsid meist mööda. (Kermo, 6. kl)
Kanuumatk oli vahva, sai palju nalja. Meid pritsiti märjaks. Poisid tahtsid meist mööda saada, aga nad keerasid meile ette ja me sõitsime neile otsa ja siis saime neist mööda ka. Kui Taageperra jõudsime, olime väsinud ja meie riided olid natuke märjad. Me saime õnneks head sooja toitu ja teed. (Mariina, 6. kl)
Ma ei olnud elus enne kordagi kanuuga sõitnud. Ehkki natuke kartsin, võtsin koos teistega selle teekonna ette. Sõit oli tore, kuid teekonnal tuli ette nii mõnigi takistus: küll pidime kanuust välja ronima, küll silla alt läbi sõitma. See oli lahe ja mõnus päev. (Kuno, 7. kl)
Kõigepealt räägiti meile ohutusnõuetest. Meie Maroliga alustasime sõitu esimestena, pidime kanuu üle silla viima ja aitasime teisi ka. Teekond läks sujuvalt, kuni jõudsime vana puusillani, mis oli nii madalale vajunud, et me ei mahtunud selle alt läbi. Kanuu õnneks mahtus ja lõpuks saime ise ka sillast üle. Seejärel aitasime ühte vanamemmekest, kellel oli pumbanöör mahalangenud lepa oksa küljes kinni ning vana puunott oli nööri pingule tõmmanud. Puunoti lükkasime lahti ja saatsime Taagepera poole minema, alles siis saime nööri oksa küljest lahti. Järgmine takistus oli jõe kohale langenud madal puu, mille alt mahtusime napilt läbi, aga pärast seda enam suuri takistusi polnud ja me jõudsime kaldale teisena. (Madis, 7. kl)
 |
| Kanuumatk Autor: Reivo Tennosaar, 5. kl |
Kanuumatk oli üsna tore. Mina, Kaido ja Kalmer sõitsime Taageperast Alale. Enne minekut luges Imre meile sõnad peale, et me lollusi ei teeks. Teekonnal juhtus nii mõndagi.
Esialgu ei võtnud me kurve korralikult välja, siis saime nipi kätte: iga kurvi alguses pidime hoo veidi maha võtma. Siis jäime ühe toika otsa kinni ega suutnud end lahti aerutada. Kaido hüppas vette ja lükkas meid toika otsast ära.
Nägime, et Maria ja Kaisa jõuavad meile järele. Just siis jäi meile ette üks väga madal puu, mille alt mahtusime vaevu läbi. Kaidol ei jäänud muud üle, kui jälle vette hüpata ja kanuud edasi lükata. Aga siis sai Kaido lollusega hakkama: ta aitas ka Maria ja Kaisa puu alt läbi. Nemad kihutasid edasi, aga meie jäime sinna toppama.
Kui me lõpuks tüdrukutele järele jõudsime, olid nad meil risti tee peal ees ja me lihtsalt pidime neid rammima, et neist ette saada. See õnnestus meil igati. Tüürimise ja hoo juurde aerutamisega saime juba ideaalselt hakkama ning lõpuks jõudsime Alale nii, et ei kukkunud kannuga isegi ümber. Päev oli tõesti vägev! (Oliver, 9. kl)
Oleme käinud kanuumatkal enne ka. Seekord olin selles rühmas, kes pidi alguses jalgsi läbi metsa minema. Taevas paistis soojendav päike. Metsas oli võrratult mõnus kuulata linnulaulu ja tunda niisket metsalõhna. Seal oli palju seeni, mis kohe torkasid silma.
Taageperra jõudnud, mängisime ja võistlesime, et oleks põnevam teisi oodata. Vaatasime, kes viskab kopsikut kõige kaugemale, loopisime lendavat taldrikut rõngast rõngasse, mängisime veemängu. Ooteaeg oli pikk, lõpuks jõudsid esimestena kohale õpetaja Kaja ja Kaisa. Sõime lõunat, mina ja õpetaja Kaja tõmbasime vestid selga ja hakkasime esimestena Ala poole tagasi kanuutama. Enne kuulasime ohutusnõudeid.
Eelmisel aastal sõitsin ka õpetaja Kajaga ja siis sain päris palju ujuda, kuna veetase oli madal. Nüüd oli vesi kõrge, kanuu ei jäänud kuskile kinni. Jõgi oli käänuline, vool tugev, tuul oli vastu. Sõidu ajal me naersime, rääkisime ja pildistasime. Tuli ette ka ekstreemsusi: jõudsime puu alt napilt läbi sõita, pidime silla ületamiseks kanuust välja tulema; meile jäid näo külge ämblikuvõrgud ning ehmusime, kui mina lõin kogemata mõlaga kala, keda kohe ei märganud.
Kui kohale hakkasime jõudma, läks jõgi sirgemaks. Jõe ääres oli Lauri, kes meid kanuust välja aitas. Päev oli igati lõbus. (Kairi, 9. kl)
Mina sõitsin õpetaja Kajaga Taageperra. See oli hästi lahe. Pidime saama üle mitmest sillast - see oli päris keeruline. Tee peal oli palju mahalangenud puid, aga nende alt saime hästi läbi. Üks puu oli selline, et pidi ennast selili laskma ja läbi okste minema, aga me jäime kinni. Kui me lõpuks sealt läbi saime, olin ma üleni sopane ja õpetaja Kaja tegi minust pilte. Jõgi oli liiga käänuline, mõla pidi kogu aeg ühest käest teise vahetama. Kui lõpuks Taageperra jõudsime, hakkasime sööma.
Maria tahtis, et ma sõidaks koos temaga Alale tagasi. Kuigi ma väga ei viitsinud, sest olin väsinud, läksin ikkagi. Vastuvoolu oli vastikum sõita kui allavoolu. Saime Mariaga kahest kanuust ette. Siis jäid meile kanuuga ette Oliver, Kaido ja Kalmer. Nad olid risti tee peal ees, me ei saanud neist mööda. Jõudsime jälle selle puuni, kust oli raske läbi saada. Kaido lükkas poiste kanuu puu alt läbi ning aitas meid ka, aga siis tahtis ta meid puu külge kinni panna ja meie läksime närvi ning viskasime neile vett pähe. Edasi tuli üks sild, millest tuli kanuu üle tassida. Pidime jalanõud jalast ära võtma ja kanuu kuidagi üle saama - hakkama saime!
Kui olime Alale jõudnud, olin ma nii väsinud, et läksin kohe koju magama. See oli tore päev, sain teada, kuidas peab kanuus käituma. Mulle meeldis! (Kaisa, 9. kl)
Kanuumatk oli päris tore. Minu kaaslaseks oli Reimo. Enne, kui me teele asusime, andis Imre meile juhiseid, mida teha, kui näiteks vette kukud.
Reimo oli ees ja mina olin taga ehk tüürija. Poolel teel kukkusime kanuuga ümber, kuna sõitsime kännu otsa. Vesi oli üpris külm. Olime natuke aega kaldal ja siis jätkasime teekonda. Kui hakkasime kiiremini sõudma, hakkas ka soojem.
Tee peal oli palju takistusi, näiteks pidime enne silda kanuu välja tõmbama, seejärel viisime kanuud natuke maad edasi ja jätkasime oma teekonda. Aitasime ka väiksemaid põngerjaid, kes hädas olid. Kui me kaldale jõudsime, ootas meid soe söök ja tee. Meie riided olid küll märjad, aga kokkuvõttes oli see kanuusõit tore. Ei pidanud vähemalt koolis olema ja õppima. (Lauri, 9. kl)
Kõigepealt õpetas Imre, mida peab tegema, et vette ei kukuks, kuidas mõlaga tüürida ja rääkis ka ohutusest. Minu paariliseks oli Lauri. Tee peal aitasime nelja kanuud: kes ei saanud sillast üle ja kes olid meil risti jõe peal ees. Meil endalgi oli raskusi: jäime okste külge kinni, kukkusime vette, saime ülepea märjaks.
Kohale jõudsime neljandatena. Võtsime kuuma teed ja kohukesi, et sooja saada. Õpetajad olid lahked ja lubasid meid koju, sest olime väsinud ja läbimärjad. Üldiselt võis päevaga rahule jääda, kuna polnud koolitunde ja sai ka väheke ujutud. Pidime Taageperast veel koju kõndima. Õpetajad aga läksid tagasi Tõnise autoga. (Reimo, 9. kl)
Esimene grupp alustas kanuusõitu Alalt. Teine grupp, kuhu ka mina kuulusin, pidi jalutama Taageperra läbi metsa. See oli päris huvitav, kuna ma polnud terve suvi metsas käinud. Ainus, mis mind häiris, oli see, et jalad said märjaks, kuna hein oli niiske.
Kui Taageperra jõudsime, pidime osa võtma võistlustest ja ootasime teist gruppi. Ootasime päris kaua, aga lõpuks nad saabusid. Kui kõik olid kohale jõudnud, sõime lõunat. Need, kes enne jalutasid, läksid mööda jõge tagasi. Kartsin algul hirmsasti, aga kui juba kanuus istusin ja mööda jõge sõitsin, tundus see väga huvitav.
Muidugi meile õpetati, kuidas ja mida teha, aga vahel läks ikka nii, nagu minema pidi. Sõitsime päris palju võssa ja kõrkjatesse ning jäime ka kinni. Saime takistustest kenasti üle ja aerutasime edasi. Sõitsime mõnest kanuust mööda ka - see oli päris hea tunne. Paar korda pidime kanuud üle palkide tassima, et edasi saada. Seejuures said muidugi riided ja jalad päris mudaseks. Kui lõpppunkti jõudsime, olime küll üleni märjad, kuid õnnelikud, et retk läbi sai. Kuna see oli mu elu esimene kanuusõit, siis sain väga huvitava ja meeldejääva kogemuse. (Maria, 9. kl)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar