Täna kohtusime Taagepera raamatukogus Elmar Oravaga, kes on Valgamaal tuntud kui Hummuli raamatukogu juhataja ja viljakas kirjamees. Ta rääkis oma elust ning luges ette katkendeid käsikirjast, mis pole veel raamatuks saanud.
Elmar Orav sündis 1941. aastal Hummulis, seal alustas ta ka oma kooliteed. Piiratud majanduslike olude tõttu katkes tema haridustee mõneks ajaks, kuid sihikindla mehena lõpetas ta kaugõppes keskkooli ja omandas Tartu ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutse. Raugematu soov õppida ja ennast mitmekülgselt arendada on saatnud teda tänini.
Elmar Orav on pidanud mitmeid ameteid. Ta on olnud näiteks põllumees, postiljon, metsatehnik, õpetaja. Kõige enam on teda köitnud raamatud ja töö raamatukogus, kus on võimalus olla kogu aeg inimeste keskel ja ammutada ainest oma raamatute jaoks. Kirjanik sõnas, et vanemas eas on ta eriti hakanud hindama ilu ja inimesi enda ümber. Mulgimaal sündinuna tunneb ta huvi mulgi keele ja kultuuri vastu, nii mõnedki lood on ta kirja pannud Helme kihelkonna murrakus. Küsimusele, missuguseid raamatuid talle endale meeldib lugeda, kõlas vastuseks, et läbi aegade on lemmikuks olnud Oskar Lutsu "Kevade".
Elmar Oraval on tänaseks pandud paberile umbes tuhat lugu. Paljud on jõudnud raamatukaante vahele: ilmunud on mälestusteraamatud "Lapsepõlve radadel", "Igatsus õnne järele", "Kodupäikese all" ja "Taas lapsepõlvemaile". Nagu pealkirjadestki võib välja lugeda, on tegemist lugudega kirjaniku nooruspõlvest. Mitmed ennesõjaaegsed lood on kirja pandud vanemate inimeste, peamiselt oma ema meenutuste põhjal. Ehkki lapsepõlv ja noorusaastad olid rasked, leidus nendes killukaupa kaunistki. Rõõm ja kurvastus tulevad tema lugudes vaheldumisi esile. Sarnast tonaalsust kandsid ka kohtumisel ette loetud lood, kus huumoriga vaheldusid kurbusenoodid. Autori koduarmastust ja kiindumust oma kodupaiga vastu ilmestasid lugude vahele põimitud lüürilised laulud, mida esitasid Leana ja Eha Lihtne.
Elmar Orav sündis 1941. aastal Hummulis, seal alustas ta ka oma kooliteed. Piiratud majanduslike olude tõttu katkes tema haridustee mõneks ajaks, kuid sihikindla mehena lõpetas ta kaugõppes keskkooli ja omandas Tartu ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutse. Raugematu soov õppida ja ennast mitmekülgselt arendada on saatnud teda tänini.
Elmar Orav on pidanud mitmeid ameteid. Ta on olnud näiteks põllumees, postiljon, metsatehnik, õpetaja. Kõige enam on teda köitnud raamatud ja töö raamatukogus, kus on võimalus olla kogu aeg inimeste keskel ja ammutada ainest oma raamatute jaoks. Kirjanik sõnas, et vanemas eas on ta eriti hakanud hindama ilu ja inimesi enda ümber. Mulgimaal sündinuna tunneb ta huvi mulgi keele ja kultuuri vastu, nii mõnedki lood on ta kirja pannud Helme kihelkonna murrakus. Küsimusele, missuguseid raamatuid talle endale meeldib lugeda, kõlas vastuseks, et läbi aegade on lemmikuks olnud Oskar Lutsu "Kevade".
Elmar Oraval on tänaseks pandud paberile umbes tuhat lugu. Paljud on jõudnud raamatukaante vahele: ilmunud on mälestusteraamatud "Lapsepõlve radadel", "Igatsus õnne järele", "Kodupäikese all" ja "Taas lapsepõlvemaile". Nagu pealkirjadestki võib välja lugeda, on tegemist lugudega kirjaniku nooruspõlvest. Mitmed ennesõjaaegsed lood on kirja pandud vanemate inimeste, peamiselt oma ema meenutuste põhjal. Ehkki lapsepõlv ja noorusaastad olid rasked, leidus nendes killukaupa kaunistki. Rõõm ja kurvastus tulevad tema lugudes vaheldumisi esile. Sarnast tonaalsust kandsid ka kohtumisel ette loetud lood, kus huumoriga vaheldusid kurbusenoodid. Autori koduarmastust ja kiindumust oma kodupaiga vastu ilmestasid lugude vahele põimitud lüürilised laulud, mida esitasid Leana ja Eha Lihtne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar