Täna käisime õppereisil Tallinna lähedal asuvas Muraste Looduskoolis. Kuna satume Põhja-Eestisse harva, siis otsustasime lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning enne loodusesse minekut külastasime ka Tallinnas Gonsiori 27 asuvat Eesti Rahvusringhäälingu maja, mida meile lahkelt ja väga emotsionaalselt tutvustasid ERRi muuseumi töötajad Velve Tuuling ja Mai Mikiver.
Saime istuda "Terevisiooni" stuudio punase diivani peal ning piiluda sealsesse kööki; "Aktuaalse kaamera" stuudios võisime end kujutleda ilmateadustajateks, kes kaardi asemel, mida vaatajad televiisorist näevad, osutavad tegelikult sinisele ekraanile. Muuhulgas saime teada, et ilmateadustaja ei tohi kanda erksiniseid toone, kuna kõik, mis on sinine, asendub kaardiga. Käisime ka stuudios, kus salvestatakse saadet "Saame kokku Tomi juures" ning ETV suurimas, 4. stuudios, kus muuhulgas toimuvad "Eesti otsib superstaari" finaalsaated. Meile räägiti, kuidas valmib telesaade, mille poolest erineb otsesaade salvestatud saatest ning mis roll on toimetajatel ja saatejuhtidel, aga ka operaatoritel, helirežissööridel, valgustajatel ja teistel ametimeestel telesaate valmimise juures. Saime aru, et televisioonis on väga oluline meeskonnatöö.
Nukutoas nägime armastatud tegelasi lastesaadetest: Mõmmit ja tema peret, kõige suuremat sõpra Leopoldi, Postikana ja paljusid teisi. Buratino vigurvändaga võisime endale tagavaraks ka vigureid vändata. Muuseumis oli palju erinevatest aastakümnetest pärit tehnikat. Põnevad olid esimesed televiisorid, mille ekraan oli imepisike, eriti kui kõrvutada neid tänapäevaste 30-50tolliste televiisoritega. Samuti nägime, missugused olid esimesed mobiiltelefonid - nende võrdlus telliskiviga pole üldse liialdatud. Õpilastel oli võimalik imiteerida telesaate tegemist ning see pakkus neile nii suurt huvi kui ka lusti.
Heatujuliselt jätsime telemajaga hüvasti ja asusime teele Muraste Looduskooli suunas, mis asub Suurupi poolsaarel. Meid võtsid vastu looduskooli töötajad Eve Sarap ja Urmas Veersalu. Kõigepealt sõime lõunat. Meid tuli uudistama julge arusisalik, kes end kivile peesitama sättis ega pugenud peitu ka siis, kui lapsed teda üsna lähedalt uudistama hakkasid.
Kõhud täis, alustasime oma retke 1859. aastal valminud Suurupi alumise tuletorni juurest, mis on Eesti ainuke töötav puittuletorn. Jätkasime teekonda mööda rannikut. Võisime tõmmata kopsudesse värskendavat mereõhku ning imetleda rändrahne, millest ühel kasvas looduskaitse all olev kivi-imar - taim, mille lehed sarnanevad toasõnajalale. Püüdsime silmata veelinde ning meil õnnestus näha kühmnokk-luiki, kormorane ja jääkosklaid. Kühmnokk-luiged, Eesti suurimad linnud, olid väga majesteetlikud. Kormoranid on head ujujad ja sukeldujad, aga kuna nende sulestik vettib, siis peavad nad end tuule käes kuivatama ja selleks ajavad nad merekividel istudes tiivad laiali. Käimine on kormoranile vaevarikas. Kormoranide kohta saime veel teada, et kalamehed neid väga ei armasta, sest nad on arvestatavad konkurendid. Eestis elab umbes 60 000 kormorani ja nad söövad aastas rohkem kui 3000 tonni kala, samal ajal kui kalurid püüavad alla 1000 tonni. Hiina kalurid oskavat kormorane aga kalapüüdmisel äragi kasutada: linnu kaela ümber seatakse metallrõngas, mis takistab tal püütud kala alla neelamast ja nii saab inimene kala omale. Kormorani happeline väljaheide hävitab pesitsuspaiga ümbruses kogu taimestiku - see on teine põhjus, miks ta on põlu alla sattunud. Jääkoskel kuulub partlaste hulka. Tema mune on inimesed varem ka oma toidulauale korjanud.
Rannikult suundusime läbi väikese metsatuka looniidule, kus õpilased said ülesandeks asimuudi järgi üles leida kivi alla peidetud paber. Samuti õpetati meile, kuidas määrata ilmakaari kompassi, aga ka päikese või Põhjanaela abil. Veel räägiti meile matkavarustusest: kui kaasas on nuga, tikud ning kaart ja/või kompass, siis ei jää ükski matkaja hätta.
Teekond jätkus mööda ranniku liivakivipaljandit ja läbi metsa, eesmärgiks oli jõuda Muraste mõisaparki. Metsas püüdsime määrata puuliike; okaspuudega polnud probleeme, aga lehtpuudega oli keerulisem, sest need on veel lehtimata. Sanglepa tundsime aga näiteks eksimatult ära ja saime selle eest kiita, sest enamasti vajavad õpilased selle puu äratundmiseks vihjeid. Saime imetleda paeklinti, mida Lõuna-Eesti metsades ei näe, samuti saime mööda panka üles ronida - nii jõudsimegi mööda Kastani mäe rada Muraste mõisapargi territooriumile. Muraste mõis rajati 17. sajandil. Praeguseni säilinud mõisaansambel ja park pärinevad enamasti 19. sajandi II poolest. Puudest domineerivad pargis vaher, pärn, saar ja hobukastan. Hobukastani päris kodumaa on Vahemeremaades. Eestis hakati teda ilupuuna istutama paarsada aastat tagasi just mõisaparkidesse.
Edasi viis meid tee mööda Nastiku rada. Näitamaks, et rada väärib oma nime, roomas mätaste vahelt välja noor nastik ja pages sama kiiresti tuldud teed tagasi, kui tüdrukud kiljuma pistsid. Jõudsime siiski märgata nastikule omaseid kollaseid "põski". Looduskooli radadel olid üldse toredad nimed: Rebase, Orava, Raiesmiku, Tiigi jne. Mööda Suurt Sihti jõudsime varemetes Muraste mõisahooneni, mille lähedale on plaanitud tulevase looduskooli õueklass. Sellega oligi meie retk lõppenud.
Muraste Looduskoolis oli väga vahva ja sisutihe õppepäev, millega me ülimalt rahule jäime. Aitäh juhendajatele!
Koolis kontrolliti saadud teadmisi viktoriini abil ning kirjanduse tunnis kirjutati luuletusi kevadest.
Toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Saime istuda "Terevisiooni" stuudio punase diivani peal ning piiluda sealsesse kööki; "Aktuaalse kaamera" stuudios võisime end kujutleda ilmateadustajateks, kes kaardi asemel, mida vaatajad televiisorist näevad, osutavad tegelikult sinisele ekraanile. Muuhulgas saime teada, et ilmateadustaja ei tohi kanda erksiniseid toone, kuna kõik, mis on sinine, asendub kaardiga. Käisime ka stuudios, kus salvestatakse saadet "Saame kokku Tomi juures" ning ETV suurimas, 4. stuudios, kus muuhulgas toimuvad "Eesti otsib superstaari" finaalsaated. Meile räägiti, kuidas valmib telesaade, mille poolest erineb otsesaade salvestatud saatest ning mis roll on toimetajatel ja saatejuhtidel, aga ka operaatoritel, helirežissööridel, valgustajatel ja teistel ametimeestel telesaate valmimise juures. Saime aru, et televisioonis on väga oluline meeskonnatöö.
Nukutoas nägime armastatud tegelasi lastesaadetest: Mõmmit ja tema peret, kõige suuremat sõpra Leopoldi, Postikana ja paljusid teisi. Buratino vigurvändaga võisime endale tagavaraks ka vigureid vändata. Muuseumis oli palju erinevatest aastakümnetest pärit tehnikat. Põnevad olid esimesed televiisorid, mille ekraan oli imepisike, eriti kui kõrvutada neid tänapäevaste 30-50tolliste televiisoritega. Samuti nägime, missugused olid esimesed mobiiltelefonid - nende võrdlus telliskiviga pole üldse liialdatud. Õpilastel oli võimalik imiteerida telesaate tegemist ning see pakkus neile nii suurt huvi kui ka lusti.
Heatujuliselt jätsime telemajaga hüvasti ja asusime teele Muraste Looduskooli suunas, mis asub Suurupi poolsaarel. Meid võtsid vastu looduskooli töötajad Eve Sarap ja Urmas Veersalu. Kõigepealt sõime lõunat. Meid tuli uudistama julge arusisalik, kes end kivile peesitama sättis ega pugenud peitu ka siis, kui lapsed teda üsna lähedalt uudistama hakkasid.
Kõhud täis, alustasime oma retke 1859. aastal valminud Suurupi alumise tuletorni juurest, mis on Eesti ainuke töötav puittuletorn. Jätkasime teekonda mööda rannikut. Võisime tõmmata kopsudesse värskendavat mereõhku ning imetleda rändrahne, millest ühel kasvas looduskaitse all olev kivi-imar - taim, mille lehed sarnanevad toasõnajalale. Püüdsime silmata veelinde ning meil õnnestus näha kühmnokk-luiki, kormorane ja jääkosklaid. Kühmnokk-luiged, Eesti suurimad linnud, olid väga majesteetlikud. Kormoranid on head ujujad ja sukeldujad, aga kuna nende sulestik vettib, siis peavad nad end tuule käes kuivatama ja selleks ajavad nad merekividel istudes tiivad laiali. Käimine on kormoranile vaevarikas. Kormoranide kohta saime veel teada, et kalamehed neid väga ei armasta, sest nad on arvestatavad konkurendid. Eestis elab umbes 60 000 kormorani ja nad söövad aastas rohkem kui 3000 tonni kala, samal ajal kui kalurid püüavad alla 1000 tonni. Hiina kalurid oskavat kormorane aga kalapüüdmisel äragi kasutada: linnu kaela ümber seatakse metallrõngas, mis takistab tal püütud kala alla neelamast ja nii saab inimene kala omale. Kormorani happeline väljaheide hävitab pesitsuspaiga ümbruses kogu taimestiku - see on teine põhjus, miks ta on põlu alla sattunud. Jääkoskel kuulub partlaste hulka. Tema mune on inimesed varem ka oma toidulauale korjanud.
Rannikult suundusime läbi väikese metsatuka looniidule, kus õpilased said ülesandeks asimuudi järgi üles leida kivi alla peidetud paber. Samuti õpetati meile, kuidas määrata ilmakaari kompassi, aga ka päikese või Põhjanaela abil. Veel räägiti meile matkavarustusest: kui kaasas on nuga, tikud ning kaart ja/või kompass, siis ei jää ükski matkaja hätta.
 |
Matkatarkusi saamas. Teisi pilte vaata SIIT.
Fotode autorid: Lea Abolkaln, Kaidi Kuškis
|
Edasi viis meid tee mööda Nastiku rada. Näitamaks, et rada väärib oma nime, roomas mätaste vahelt välja noor nastik ja pages sama kiiresti tuldud teed tagasi, kui tüdrukud kiljuma pistsid. Jõudsime siiski märgata nastikule omaseid kollaseid "põski". Looduskooli radadel olid üldse toredad nimed: Rebase, Orava, Raiesmiku, Tiigi jne. Mööda Suurt Sihti jõudsime varemetes Muraste mõisahooneni, mille lähedale on plaanitud tulevase looduskooli õueklass. Sellega oligi meie retk lõppenud.
Muraste Looduskoolis oli väga vahva ja sisutihe õppepäev, millega me ülimalt rahule jäime. Aitäh juhendajatele!
Koolis kontrolliti saadud teadmisi viktoriini abil ning kirjanduse tunnis kirjutati luuletusi kevadest.
Toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar