20.10.11

Kultuuriministeeriumi projekt "Noored mulgid Heimtalis ja Kitzbergi radadel" II etapp

Kevadel alanud projekti lõppüritus oli August Kitzbergi tubamuuseumi külastamine ning lühike ringsõit kirjaniku loominguradadel Karksi vallas.

Tubamuuseumis võttis meid vastu selle giid-perenaine Asta Jaaksoo, kelle elutööks ongi olnud A. Kitzbergi elu ja loomingu uurimine. Tubamuuseumi asutas ta 1983. aastal.

Saime teada palju huvitavat August Kitzbergist ning tema töödest. Tema perekonnanimi oli algselt olnud Kits. Kui aga tema koolmeistrist vend Jaan valmistas õppevahendite konkursile esimese eestikeelse gloobuse ja sai selle eest auhinnalise koha, siis Halliste pastorile ei meeldinud, et üks tavaline eesti mats sellise au osaliseks saab ning pani Kitse nimele -berg lõppu ja muutis s-i z-ks. Jaan Kitzbergil polnud selle vastu midagi - ega nimi meest riku - ja nii jäigi uus nimi perele külge. 

Kitzbergi loomingus on Mulgimaa väga tähtsal kohal: siit on ta ammutanud nii oma humoristlike külajuttude kui ka tõsiste draamade olud ja tüübid. Pärast tutvumist tubamuuseumiga tegime ringsõidu marsruudil Leeli-Pöögle-Polli-Karksi-Karksi-Nuia, et tutvuda radadega, kus Kitzbergki kord kõndis. Karksi ümbrusega seostub näiteks Kitzbergi ajalooline jutustus "Maimu": praegugi teatakse Lossimägedes Kadrina tulpa, kuhu müüriti teose nimitegelase ema Katariina (Lehte), ning Polli lähedal asuv Maimu koobas on samuti üks piirkonna huviväärsusi. Mulgimaale iseloomulikke inimtüüpe ja suhteid kujutavad kirjaniku tippteosed "Libahunt" ja "Kauka jumal". 

Retk lõppes Karksi-Nuias, kus asub Kitzbergi monument. Asta Jaaksoo teadmised olid piiritud ning tema jutustamisoskus võrratu. Kirsiks tordil või pidada seda, et põlise mulgina ei pruukinud ta kirjakeelt, vaid rääkis Mulgi murdes, millest õpilased kenasti aru said. 

Koolis kinnistasime teadmisi viktoriiniga ning kuulasime ERR-i arhiivi vahendusel Kitzbergi lühijuttu "Räime Reeda kümme kopikat" ning katkendeid jutust "Veli Henn".

Luule- ja lauluhommik: Olivia Saar ja Uno Leies

Ettelugemispäeva tähistamiseks loeti täna esimeses tunnis kõikides klassides ette raamatut. Sellele järgnes raamatukoguüritus, kus Uno Leiese 80. sünniaastapäeva ning Olivia Saare 80. juubeli auks loeti nende luulet ja lauldi laule, mis kirjutatud tähtpäevaliste tekstidele.

Üritus algas traditsioonilise "Raamatu" lauluga ning seejärel laulis mudilaskoor U. Leiese sõnadele loodud "Muti metrood". Raamatukoguhoidja Maimu Järv rääkis Uno Leiese elust ja loomingust ning näitas tema kirjutatud raamatuid. Lasteaialapsed laulsid koerast nimega Muri ja koolilapsest, samuti lugesid lustakaid luuletusi; mudilaskoor esitas laulu "Kellel neli kaunist kleiti". I ja III klassi õpilased esitasid instseneeringu U. Leiese "Tipi ja Täpi" ainetel.

Seejärel rääkis raamatukoguhoidja Olivia Saarest ning tema luulet esitasid Renita, Sandra, Mariina, Kairi L, Astrit, Kristi, Kaspar ja Elen. II ja IV klassi õpilased esinesid dramatiseeringuga "Lõvi Lõrr ja Jänes Jass". Kevin laulis laulu "Ankruga mees" ning Laura, Kristel, Merli, Reelika ja Elen lugesid Olivia Saare mõtteteri.

Sünni(aasta)päevade tähistamine lõppes kringli söömisega.

19.09.11

Bernard Kangro 101. sünniaastapäeva tähistamine Valga Põhikoolis

Valgas J. Kuperjanovi tänaval asub linna üks sümboleid - Valga Valge Maja ehk Valga Põhikool, mille kuulsamaid vilistlasi on kirjanik Bernard Kangro. Kevadel kuulutati välja luulekonkurss, mis oli pühendatud B. Kangro 101. sünniaastapäevale. Konkursi tulemused selgusid täna, päev pärast kirjaniku sünniaastapäeva. Meie koolist olid üritusele kutse saanud 5. kl õpilane Tauno Visor, 8. kl õpilane Elen Liigus, 9. kl õpilased Merli Virki ja Reelika Viitak ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kaidi Kuškis.

Pärast ringkäiku Valga Valges Majas õpilastest giidide saatel oodati kõiki B. Kangro nimelise eesti keele ja kirjanduse kabineti avamisele, kus tervitussõnad laususid Valga Põhikooli direktor Tarmo Post ja vastavatud kabineti juhataja Harry Zilensk. Valga Gümnaasiumi õpetaja Jaan Rapp pidas ettekande "Valga B. Kangro elus ja loomingus". Ettekandja tõdes, et Kangro on rohkem Tartu kirjanik, kuid Valga on tähtsal kohal tema mälestusetraamatus "Kipitai". Teadaolevalt on Valge Maja nimetus pärit just B. Kangrolt.

Üritus jätkus tuntud vilistlaste maaligalerii avamisega hoone kolmandal korrusel. Galerii esimeseks maaliks on loomulikult portree B. Kangrost. Kätte jõudiski päeva oodatuim osa: kirjanduslikul omaloomingu konkursil "B. Kangro - 101" osalenute tunnustamine. Žürii selgitas, et parima valimine oli oodatust raskem ning seekord otsustati, et kõikide osalejate omalooming ilmub almanahhis, mis omakorda oligi auhinnaks. Mis olekski kirjutajale parim tunnustus, kui see, et tema loodud tekst ilmub raamatus. Kuigi kõik tööd olid toredad, anti välja ka mõned eriauhinnad, milleks oli B. Kangro raamat. Meie koolist pälvis eriauhinna Tauno luuletus.

Ametlik osa oli sellega lõppenud, kuid Valga Kultuuri- ja huvialakeskuses jätkus B. Kangro sünniaastapäeva tähistamine. Esines kirjanik Rein Põder, kahekordne B. Kangro preemia laureaat, Eesti Raamatu peatoimetaja. Tartu Üliõpilasteater andis etenduse "Piirivöönd". Lavastus põhineb B. Kangro Tartu-romaanidel ("Jäälätted", "Emajõgi", "Tartu").

Loodetavasti innustab saadud tunnustus kõiki konkursil osalenuid julgelt jätkama loometegevusega
.

17.09.11

Õppereis Sagadisse

Selle õppeaasta esimene reis viis meid keskkonnaharidusprojekti "Metsaõppeaasta Ala Põhikoolis" raames Sagadi looduskooli, mis asub maalilise ümbrusega Sagadi mõiskompleksis, endisaegses meiereis. Väljasõit oli kahepäevane, ööbisime võõrastemajas, mis paikneb endises mõisa valitsejamajas.

Neljapäeval tutvusime ümbruskonnaga, külastasime mõisahoonet. Metsamuuseumis õppisime juhendaja Tiina Jamsja käe all tundma puid, nende vilju, aga ka rahvapäraseid nimetusi. Õppetöö oli huvitav, kuna saime rakendada kõiki meeli: kompasime, kuulasime, nuusutasime ja pidime ära arvama, mis puu või tema viljaga on tegemist. Samuti pidime täitma töölehte, kus olid antud puulehed ja meie ülesandeks oli kirjutada või leida muusemi väljapaneku abil, mis liigiga on tegemist.

Pärast muuseumikülastust osalesime maastikumängus, kus pidime Sagadi mõisa ümbruses lahendama erinevaid ülesandeid: uurima talveaiast, kust on pärit sealsed liigid; leidma kivistisi; uurima mikroskoobi all kõrvenõgest, liblika tiiba ning lehetäid. Päeva lõpetas dendropargis jalutamine ning ülesanne, kus okaste ja käbide järgi pidime leidma pargist õiged puuliigid.

Reedene päev oli pühendatud seentele, millest huvitava ja sisuka ülevaate andis juhendaja Tiina Reintal. Seejärel läksime seeni ka metsa otsima. Leidsime ja nägime palju huvitavaid liike, näiteks kollast kärbseseent, panter-kärbseseent, aga ka haruldast puuseent - korallnarmikut. Saime teada, kuidas eristada mürgiseeni söödavatest, aga kõlama jäi soovitus, et korjata tohib ainult neid seeni, mida kindlasti tunned.

Metsamuuseumis
Teisi pilte vaata SIIT.
Jalutuskäik jõudis välja mere äärde ning sellega hakkas ka meie õppepäev lõppema. Pärast kehakinnitust asusime koduteele.

Koolis vastasime õpitu kinnistamiseks viktoriiniküsimustele ning alustasime õpimapi koostamist, mida täiendame pärast iga õppekäiku.









                                                          Toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

18.07.11

Looduslaagrid on õpilaste hulgas väga populaarsed

Möödunud nädalal viibis nelikümmend Helme vallas ja Tõrva linnas elavat last Udumäe puhketalus looduslaagris. Laagri korraldasid Ala põhikooli õpetaja Evelyn Tamm ja Tõrva gümnaasiumi õpetaja Liia Ortus. Looduslaagri läbi viimist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

„Meie laagris on kõik virtuaalmänguline. Iga asja kohta saavad lapsed punkte. Isegi laagripäeviku koostamine ja üksteisele tutvustamine, tubade korrashoid ja öörahu lähevad arvesse. Mida suurem on punktide kogusumma, seda kõrgem koht paremusjärjestuses. Aga teadmiste omandamine on siiski kõige tähtsam. Iga programmi osa kohta tuleb viktoriin. Sealt saadud punktidel on eriti suur osatähtsus, “ selgitas õpetaja Liia Ortus.

Õpilaste väidetele tuginedes oli looduslaager väga huvitav ning uusi teadmisi pakkuv. Et on käimas üleriigiline metsa aasta, olid ka looduslaagris korraldatud üritused suures osas pühendatud metsale. Laagri esimesel päeval peeti oluliseks rääkida metsatulekahjude ennetamisest, metsaaluste korras hoidmisest, aga ka lindude ja loomade kaitsmisest jne.

„Teisel päeval käisime kogu kollektiiviga Tilleoru matkarajal. Õppisime tundma samblaid ja samblikke. Siis läbisime suure ja väikese Taevaskoja ringi ning saime looduskaunil Ahja jõel sõita sealse jõelaeva Lonnyga. Sügavaid elamusi jättis õpilastesse Ahja maastikukaitseala,“ selgitas õpetaja Evelyn Tamm.

Ahja jõe maastikukaitseala ligikaudu 19 kilomeetri pikkusel lõigul esineb kokku 43 liivakivipaljandit. Nendest 27 jõe paremal ja 16 vasakul kaldal. Liivakivide värvus on tugevasti varieeruv: valkjas- ja kollakashallidest kuni roosade, kohati punakate, oranžide või kollasteni.

Järgmisel päeval õppisid looduslaagris olijad tundma niidutaimi. „Tegime taimedest käevõrusid ja keetsime naistepuna- ning raudrohuteed. Ühtviisi uurisime, mis haigusi on võimalik taimedega ravida. Sisutihe ja väga õpetlik oli ka Tarmo Evestuse linnuprogramm,“ väitis Tõrva gümnaasiumi õpilane Hanna Kuusksalu.
  
Neljapäeval osalesid looduslaagris olevad õpilased RMK Kabli Looduskeskuse programmis. Selles programmis räägiti õpilastele lindudest, metsast, merest, rannaniitudest jne. Üheskoos käidi palgiparvetust vaatamas, õpiti meremehesõlmi tegema ning tutvuti purjelaevade ajalooga. Lõpuks käidi meres ujumas ka. Ujumine Koorküla Valgjärves oli aga iga päevaprogrammi lahutamatu koostisosa. Sealjuures räägiti ka Valgjärves olevast vaiehitisest ning rahvasuus levivatest selleteemalistest legendidest. Laagri viimasele päevale oli planeeritud metsaõpperetk, õpitust kokkuvõtete tegemine ning autasustamine.

„Oleme väga tänulikud RMK-le ja keskkonnaametile, kes aitavad lastele selliseid laagreid korraldada. Nende välja õppinud spetsialistid oskavad noorte inimeste meeled avali hoida ning looduse salapärasused selgeks ja enesestmõistetavaks teha,“ ütles õpetaja Evelyn Tamm. 

Vello Jaska

KOMMENTAAR
Maria Tamela - looduslaagris osalenu, Ala põhikooli 6. klassi õpilane:
„Seekordne looduslaager oli väga lahe. Õppisin selliseid taimi tundma, millest varem aimugi polnud. Sain teada, et põdrakanepi õitevihk näitab ära, kui palju suve veel ees on. Nüüd tean ka, et raudrohtu kasutatakse tee valmistamiseks, aga ka maitse teravdamiseks ja verejooksu peatamiseks. Siin, Udumäe puhketalus on ka kõik nii ilus ja puhas. Veetsime siin väga kasuliku nädala. Olen väga tänulik, et mul tekkis võimalus selles looduslaagris osaleda.“








                                                    Toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.



17.07.11

Alal toimus üliõpilaste floristikapraktikum

Tartu ülikooli bioloogia, ökoloogia ning loodusainete õpetajate eriala üliõpilased olid 7.-16. juulini Alal floristika praktikumil. Kohal oli 25 õppurit.

Ökoloogia ning elustikukaitse eriala üliõpilane Ott Kangur ütles, et floristikapraktikumil tegeldakse taimede tundma õppimise ning nende ladinakeelsete nimetuste omandamisega. See on kohustuslik praktika, mille edukas läbimine annab ka ainepunkte.

Enne välipraktikale suundumist läbisid üliõpilased teoreetilised kursused ning osalesid ka sisepraktika tundides.

„Floristikapraktikum toimub Alal sellepärast, et siin piirkonnas on väga rikkalik taimestik. Praegu on meie nimekirjas juba 275 erinevat taime. Praktika edukas läbimine eeldab aga, et me tunneme ära 250 taime ja teame ka, kuidas neid ladina keeles nimetatakse,“ ütles sama eriala üliõpilane Tauno Tilk.

Tema sõnul oli praktika koostatud selliselt, et neli-viis päeva tutvustasid juhendajad Illi Tarmu, Iti Jürjendal ning Riin Tamme üliõpilastele ümbruskonnas leiduvaid taimi ja selgitasid, kuidas neid üksteisest eristada. Järgnevatel päevadel pidid aga tudengid ise rääkima, mis taimedega on tegemist ja kuidas kõlab nende ladinakeelne nimetus.

Praktikajuhendaja Illi Tarmu sõnul on taimeteatmiku järgi Eestis ligemale 1400 taimeliiki. „Nad on kõik väga huvitavad ja omanäolised. Paljud nendest ka üsna haruldased. Üliõpilastele meeldib neid vaadelda, koguda ja tundma õppida,“ ütles Tarmu.

Niisama huviga kuulasid üliõpilased ka Helme vallavanema Tarmo Tamme vestlust ajaloolisest Helme kihelkonnast ja nüüdisaegsest Helme vallast. Mitmed täiendavad küsimused kuulajatelt näitasid kujukalt, et noored on üha uute teadmiste omandamisest väga huvitatud.
  
Juhendaja Illi Tarmu sõnul saavad noored inimesed väga hästi aru, et kõik, milles me elame, on osake loodusest ja meie ülesanne on kõike seda hoida, kaitsta ja põlvest põlve edasi kanda.

Vello Jaska

13.06.11

Koolitus- ja võistlussari "Loodussõbraks läbi oma silmade"

Toimumisaeg: mai 2010 - juuli 2011
Osalejad: Ala Põhikooli, Tõrva Gümnaasiumi ja Riidaja Põhikooli õpilased
Juhendajad: Evelyn Tamm, Liia Ortus, Merike Priedenthal

Projekt algas õppereisiga Matsalu looduskeskusesse, kus tutvuti rahvuspargi ajalooga, õpiti tundma linde ning uuriti Suitsu ja Kasari jõe elustikku.

Suvel toimus 5-päevane looduslaager: käidi Haanja looduspargis, matkati Vällamäel, õpiti tundma taimi ning koostama toiduahelaid. Tarmo Evestus jagas uusi teadmisi kaladest ning nende kohastumustest vees. Valmis loodussõbra voldik. Kabli looduskeskuses läbiti programm "Merelt maale ja maalt merele". Saadi uusi teadmisi Läänemere Liivi lahe taimestikust, loomastikust, lindudest ning kaladest. Tutvuti rannarahva  tööde ja tegemistega kauges minevikus ja tänapäeval.


Sügisel külastati Alatskivi looduskeskust, uuriti kivimite teket ja geoloogilist aineringet. Toimus viktoriin teadmiste kinnistamiseks. Metsamehe tööde ja mõõteriistadega tutvuti Lilli looduskeskuses.


Talvel toimus maastikumäng Otepää looduspargis: õpiti tundma  raagus puid ja põõsaid ning tutvuti looduspargi ajalooga. Koolides toimus joonistusvõistlus. Pähni looduskeskuses tutvuti talilindude eluga, kuulati linnulaulu, uuriti  lindude tegevusjälgi  ning õpiti talilinde õigesti toitma. Kokkuvõtteks meisterdati kollaaž "Talilinnud metsas". Soontagas kohtuti jahimees Aare Jaamaga, kellega matkati  paksus metsas, uuriti  metsloomade tegevusjälgi ja õpiti jahimehetarkusi. Kõige põnevam oli näha, kuidas töötab taksidermist ning uurida loomanahku ja -sarvi. Kokkuvõtteks kirjutati kogutud elamustest metsajutte.


Loodussõbrad Saare- ja Hiiumaal. Teisi pilte vaata SIIT.
Fotode autor: Elen Liigus
Mai alguses toimus 3-päevane õppereis Saare- ja Hiiumaale. Mustjala looduskeskuses läbiti kaks loodusõppeprogrammi: "Rannikust metsani" ja "Loodus ja pärandkultuuri rikkused Vilsandi rahvuspargis“. Hiiumaal tutvuti sealse looduse ja vaatamisväärtustega. Tehti kokkuvõtteid  projektist, selgitati välja tublimad, keda ka autasustati.








Toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

02.06.11

Õppereis Saadjärvele

Viimane õppereis viis meid Saadjärve äärde. Sealses looduskeksuses näidati meile slaidiprogrammi ja räägiti järvest ning selle elustikust. Saadjärv on suurim Vooremaa järv, tema pindala on 708 ha ning suurim sügavus 25 m. Saadjärve vesi on väga hea läbipaistvusega: kui teistes järvedes on läbipaistvus 2 m, siis Saadjärves on see 5 m ja rohkemgi. Veevahetus on järves väga aeglane, sest sinna ei voola sisse jõgesid. Nii vahetubki vesi Saadjärves välja u 7 aasta jooksul.

Taimedest leidub Saadjärves ja selle ääres näiteks pilliroogu, järvkaislat, hundinuia, mändvetikat, erinevat liiki penikeeli, kardheina. Viimane on valguse suhtes vähenõudlik ning seetõttu võib kasvada isegi 5 m sügavusel. Saadjärves leidub ka loodukaitse all olevaid järvepalle: rohevetikate kogumid, mis lainetuse mõjul on palli kuju võtnud.

Järvekarpide kõrval leidub Saadjärves palju rändkarpe, mis eritavad kleepuvat vedelikku, mille abil nad kinnituvad kõvadele esemetele, muuhulgas laevade külge - siit ehk on tulnudki nende tegelikult paiksete limuste nimetus, kuna laevade abil saavad nad väga edukalt rännata.

Lindudest võib Saadjärvel kohata naerukajakaid, jõgitiire, roo-loorkulle, rästas-roolinde, tutt-pütte, rabahanesid, laukusid, kühmnokk-luiki ja paljusid teisi.

Saadjärv on kalarikas, seal leidub särgi, ahvenaid, hauge, kiisku, rääbiseid, viidikaid, angerjaid ja teisi kalu.

Saadjärve uurimas. Teisi pilte vaata SIIT.
Pärast loengut läksime parvega järvele, et seda ka oma silmaga uurida. Õppisime mõõtma vee läbipaistvust ja sügavust, määrasime kompassi abil oma asukoha ning kandsime kontuurkaardile Saadjärve ääres olevad vaatamisväärsused: Äksi kiriku, Kukulinna ning Saadjärve mõisa. Pärast õppetööd ootas meid tore üllatus: saime jahiga sõites meelt lahutada ning päikest ja järvetuult nautida. Saadjärve äärde läheksime varsti hea meelega tagasi, sest saime teada, et kui kõik läheb plaanipäraselt, siis valmib järgmiseks kevadeks seal jääaja teemapark.





                                                    Toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

30.05.11

Viljandis "maasikaid noppimas"

Projekti "Õpin igal sammul" raames käisime täna Viljandi linnaga tutvumas. Ehkki Viljandi asub meile väga lähedal, taipasime, et tegelikult teame sellest kaunist järveäärsest linnast üsna vähe.

Igaüks teab, et Viljandi tänavatel on palju maasikaid, seetõttu nimetasid giidid meie linnatuuri maasikate noppimiseks. Esimeseks maasikaks oli koolikontsert "Sinasõprus pärimusmuusika ja -pillidega" Pärimusmuusika Aidas. Pille tutvustasid meile Sofia Joons, Merike Paberits ja Tarmo Noormaa. Saime teada, et vanimaks pilliks on hääl ning vanimateks lauludeks regilaulud. Laulsime ka koos regilaulu, mis rääkis maailma loomisest. Pillidest tutvustati meile hiiu kannelt, mida mängitakse poognaga, mitte sõrmedega nagu tavalist kannelt. Tegelikult on nimetus hiiu kannel eksitav, sest see pill on hoopiski populaarne Vormsi saarel, mitte Hiiumaal. Vormsi saart aga kutsutakse ka Hiiurootsi saareks - sealt pilli nimigi. Veel näidati ja mängiti meile viiulit, parmupilli, torupilli ja lõõtspilli. Torupill muutus Eestis populaarseks 16. sajandil. Lõõtspilli eelkäijaks oli aga suupill: nimelt on lõõtspilli iga rida analoogne erinevas helistikus suupillile. Nendel huvitavatel pillidel mängiti meile nii vanemaid kui ka uuemaid tantsulugusid: labajalavalssi, marssi, polkat ja valssi.

Pärast toredat kontserti algas Viljandi avastamise retk. Teiseks maasikaks oli Bonifatiuse Gild. Bonifatius oli keskajal õmblejate ja õllepruulijate kaitsepühak. Gildi põhieesmärgiks on hansaliikumise ja hansatraditsioonide tutvustamine, samuti antakse inimestele võimalus minna tagasi ajalukku - keskaja pisut müstilisse ja põnevasse maailma. Meie valmistasime Bonifatiuse Gildis aga martsipanist maasikaid.

Kolmandaks maasikaks oli Viljandi Muuseumi hoov, kus meile õpetati vanu mänge. Kõige huvitavam oli tünnimäng, kus mängijad moodustasid üksteise kõrval tihedalt seistes ringi ja liikusid ringiratast; üks mängijatest kehastus aga hiireks ning pidi "tünni" sisse saama. Samuti täiendasime Viljandi maasikavälu omajoonistatud marjadega.

Muuseumi hoovis. Teisi pilte vaata SIIT.                                                          Fotode autor: Kaidi Kuškis
Neljandaks maasikaks oli Kondase Keskus, kus saime teada, miks Viljandis on nii rohkelt maasikmarju: nimelt on Kondase Keskus loodud naivistliku autsaider-kunstniku Paul Kondase auks, kelle tuntuimaks maaliks on "Maasikasööjad" (1965). Keskus koondab eeskätt iseõppinud ja harrastuskunstnikke, seal korraldatakse kunstikursusi ja õpitube. Kõikide Viljandi linnapilti ilmestavate suurte värviliste betoonmaasikate saba osutab Kondase Keskuse poole. Meile räägiti seal Paul Kondase elust ning mängisime tema maalidel põhinevat memoriini. Näitustest pakkusid kõige rohkem huvi Anna Desnitskaja nukumajad.

Viiendaks maasikaks oli Pärimusmuusika teabekogu külastamine. Seal võtsid meid vastu teabekogu hoidja Tiina Soopa ja Janne Suits. Nooremad hakkasid üheskoos regilaulu looma-laulma, vanematele õpilastele mängiti erinevaid muusikapalu ning nad pidid ära arvama, mis pillidega mängitakse ning mis tantsulooga on tegemist. Kõige nutikamaks osutus VI klassi õpilane Maarja, aga ka Kristi (VI kl) ja Elen (VII kl) olid tublid. Retke lõpus ootas meid üllatus: meie tegemised salvestati teabekogus CD-plaadile ning anti meile kingituseks kaasa.

Kuues maasikas oli jalutuskäik Lossimägedes, mille kulminatsiooniks oli kaunis vaade Viljandi järvele ning üle rippsilla minek.

Seitsmes ja viimane maasikas oli Ugala teatri külastus, kus teatri avalike suhete juht Kairi Leivo tutvustas meile teatrimaja ja rääkis inimestest, kes teatris töötavad ning ametitest, mida teatris peetakse. Uskumatuna tundus, et näitlejate lavatagune elu on koondunud kitsastesse koridoridesse ja üsna väikestesse tubadesse. Põnev oli seista suurel laval ja kummardada kujuteldavale publikule ning näha kostüümi- ja rekvisiidiladudes peituvaid saladusi. Huvitav oli ka Ugala muuseumituba.


Tänu õppereisile kogesime, et õppida on tõepoolest võimalik igal sammul ning kõik nopitud maasikad maitsesid meile üliväga. Reisi jooksul kogutud teadmised ja muljed kinnistame homme koolis, kui hakkame õpimappi koostama.


Projekti toetasid:


26.05.11

Kultuuriministeeriumi projekt "Noored mulgid Heimtalis ja Kitzbergi radadel" I etapp

Täna käisid lasteaed ja algklassid õppereisil Heimtalis.

Kõigepealt heideti pilk vanaaegsesse mulgi klassituppa ja saadi teada, kuidas ja mida sel ajal õpiti. Sealt liiguti edasi elutuppa, kus uudistati veimevakka.Veimevakas olid imeliste mustritega kootud sokid, kindad, kördid ja kuued.


Tutvuti mulgi rahvariiete ja mulgimustriliste vaipadega. Erilist elevust tekitasid täisvillasest kangast valmistatud mänguasjad. Oli võimalus vaadata muuseumitundides valminud laste joonistusi loodusest ja mulgi ornamentikast. Kuulati kirjanik Jaak Kõdara mulgimurdelisi lasteluuletusi ja -jutukesi.
Heimtali koduloomuuseumi giid Merle Puusepp. Teisi pilte vaata SIIT.
Fotode autor: Kädi Agu

16.05.11

Meenikunno rabaretk ning Räpina paberivabriku külastamine

Täna käisime Ilumetsa looduskeskuses ning tegime mõnusa retke Meenikunno rabas. Alustasime oma jalutuskäiku Kamarusmäelt Päikeseloojangu maja juurest, kus laiub maaliline männimets. Mööda metsa ei saanud me aga kuigi palju minna, kui juba jõudsimegi otse rappa, sest erinevalt näiteks Luhasoost, kus käisime eelmise aasta oktoobrikuus, pole Meenikunnos madal- ja siirdesood. Meid juhendasid looduskeskuse töötajad Airi ja Terje, kes rääkisid Meenikunno raba tekkest ning pöörasid matkarajal meie tähelepanu ümbritsevale taimestikule.

Kui Eestis on rabad üldiselt tekkinud järvede kinnikasvamisel, siis Meenikunno raba on kujunenud liivaala maismaalise soostumise tulemusena. Meenikunno raba n-ö ripub õhus, sest turbalasundid on veega küllastunud, liivad selle all aga ainult osaliselt. Taimedest nägime hanevitsa, küüvitsat, tupp-villpead, jõhvikat, murakat, sookailu, kanarbikku, samuti huulheina. Viimane on huvitav seetõttu, et toitub putukatest. Meenikunnos leidub nii pikalehist kui ka ümaralehist huulheina, kuid meie nägime ainult esimest. Küüvitsat ja hanevitsa oskasime eristada: esimesel on lehe alakülg valge. Tupp-villpea kohta saime teada, et nende pähikutest saadavat villkarva on kasutatud ka tekstiilitööstuses; samuti on tupp-villpea õisikud toiduks looduskaitse all olevale metsisele. Tupp-villpea on turbasambla kõrval olulisim komponent turba moodustamisel. Otse loomulikult oli rabas kõige rohkem mitmevärvilisi turbasamblaid.


Kui pool matkarajast selja taha oli jäänud, jõudsime soojärveni, kus meil õnnestus jälgida kaunist vaatemängu: vee kohal graatsiliselt tiirutavad suitsupääsukesed püüdsid vihmase ilma tõttu madalalt lendlevaid putukaid. Meenikunno raba on arvatud tähtsate linnualade hulka, kuna siin pesitsevad paljud kaitsealused linnud: metsis, väikekoovitaja, hallõgija, kalakotkas, valgeselg-kirjurähn. Kuna vihmasadu läks järjest tihedamaks, siis kiirendasime oma sammu ja jõudsime peagi Liipsaare vaatetornini, kust soovijad said heita pilgu lagerabale ja soosaartele. Vihma eest võisime varjuda metsaonni, kus meile räägiti veel lugusid Meenikunnost. Rahvajutu järgi on see paik saanud nime ühe meesterahva Meeni järgi, kes olevat rabasaarele oma kodu rajanud. Sõna "kund" tähendab murdes aga sood ümbritsevaid kõrgendikke. Meenikunnos on rohkelt rabasaari, neist suurim on Pähnisaar. Juttude järgi olevat rootslased Põhjasõja ajal ehitanud läbi raba kulgeva palkidest sõjatee, mis viis just Pähnisaarele.


Metsaonnis oli meil võimalus kaminasse tuli teha ja ennast soojendada, samuti saime seal lõunat süüa ja matkarajal õpitu kohta töölehte täita.


Seejärel võtsime suuna juba Räpinale, kus külastasime sealset paberivabrikut, mille ajalugu ulatub 1728. aastasse. Hakatuseks rajati Võhandu jõele tamm ning peagi ehitati paisule kolm erinevat veskit: sae-, jahu- ja paberiveski. Viimane kasutas toorainena linast kaltsu. Kaltsukoormaid vedasid kokku kohalikud talumehed, keda savikaussidega kauplemise järgi potisetudeks kutsuti. Keskkonnateadlik ning loodussõbralik on paberivabrik ka tänapäeval, sest toorainena kasutatakse ainult Eestist kogutud vanapaberit. Vabrikus toodetakse pakkenurki, akvarell- ja joonistuspaberit, kartongi, dokumendimappe ja palju muudki.


Koju jõudsime väsinute ja vihmamärgadena, aga jällegi palju targematena.

06.05.11

Metsaistutuspäev

Metsanädala raames korraldatud RMK metsaistutuspäeval osalesid ka meie kooli õpilased. Istutamas käisime Aimla metskonnas. Lisaks tegime väikese retke, kus räägiti metsajuttu.

Metsaistutamisel osalesid
 Madis Sillaots ja Kaido Kähr 3. klassist; Renita Ämarik ja Karl-Sander Orav 4. klassist; Kairi Peetersoo, Reimo Saar, Lauri Saar 5. klassist; Kalle Kähr, Merit Sillaots, Rauno Visor 6. klassist; Martin Burenko, Geimo Saar, Lauri Utsar 7. klassist ning kasvataja Thea Tamberg. Suur aitäh ja kiitus neile!


29.04.11

Kaitseliitlastega metsas

2. ja 4. kl rühm "miiniväljal". Teisi pilte vaata SIIT.
Täna tulid meie kooli kaitseliitlased ning me läksime nendega metsa, et veidi matkata ja ülesandeid täita. Ühtlasi tähistasime selle üritusega südamenädalat. Kõigepealt jagunesime gruppidesse, meile jagati juhtnööre, kuidas metsas käituda, ning anti kätte kaart, mille järgi pidime orienteeruma ning üles leidma kontrollpunktid, kus meil tuli täita erinevaid ülesandeid:
  • üle kraavi tõmmatud võrgu ületamine,
  • puude vahele nööridest meisterdatud "ämblikuvõrgust" läbi pugemine nii, et nööre ei puudutaks,
  • "miinivälja" ületamine: rühmajuht pidi juhendama teisi liikmeid, kellel olid silmad kinni seotud,
  • märkilaskmine püssist (meie rühm laskis kümnest kaheksale märgile pihta),
  • kaardi kokkupanek,
  • vappide ja maakondade ühendamine.
Meie rühmal õnnestus alguses veidi ära eksida, aga tegime hästi koostööd ja jõudsime õnnelikult õigele rajale. Kooli juurde jõudes olime väsinud, veidi märjad ja porised, aga siiski heatujulised, sest üritus oli väga tore.
Merit Sillaots ja Maria Tamela
6. kl õpilased

25.04.11

Õppereis Muraste Looduskooli ja ETVsse

Täna käisime õppereisil Tallinna lähedal asuvas Muraste Looduskoolis. Kuna satume Põhja-Eestisse harva, siis otsustasime lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning enne loodusesse minekut külastasime ka Tallinnas Gonsiori 27 asuvat Eesti Rahvusringhäälingu maja, mida meile lahkelt ja väga emotsionaalselt tutvustasid ERRi muuseumi töötajad Velve Tuuling ja Mai Mikiver.

Saime istuda "Terevisiooni" stuudio punase diivani peal ning piiluda sealsesse kööki; "Aktuaalse kaamera" stuudios võisime end kujutleda ilmateadustajateks, kes kaardi asemel, mida vaatajad televiisorist näevad, osutavad tegelikult sinisele ekraanile. Muuhulgas saime teada, et ilmateadustaja ei tohi kanda erksiniseid toone, kuna kõik, mis on sinine, asendub kaardiga. Käisime ka stuudios, kus salvestatakse saadet "Saame kokku Tomi juures" ning ETV suurimas, 4. stuudios, kus muuhulgas toimuvad "Eesti otsib superstaari" finaalsaated. Meile räägiti, kuidas valmib telesaade, mille poolest erineb otsesaade salvestatud saatest ning mis roll on toimetajatel ja saatejuhtidel, aga ka operaatoritel, helirežissööridel, valgustajatel ja teistel ametimeestel telesaate valmimise juures. Saime aru, et televisioonis on väga oluline meeskonnatöö.

Nukutoas nägime armastatud tegelasi lastesaadetest: Mõmmit ja tema peret, kõige suuremat sõpra Leopoldi, Postikana ja paljusid teisi. Buratino vigurvändaga võisime endale tagavaraks ka vigureid vändata. Muuseumis oli palju erinevatest aastakümnetest pärit tehnikat. Põnevad olid esimesed televiisorid, mille ekraan oli imepisike, eriti kui kõrvutada neid tänapäevaste 30-50tolliste televiisoritega. Samuti nägime, missugused olid esimesed mobiiltelefonid - nende võrdlus telliskiviga pole üldse liialdatud. Õpilastel oli võimalik imiteerida telesaate tegemist ning see pakkus neile nii suurt huvi kui ka lusti.

Heatujuliselt jätsime telemajaga hüvasti ja asusime teele Muraste Looduskooli suunas, mis asub Suurupi poolsaarel. Meid võtsid vastu looduskooli töötajad Eve Sarap ja Urmas Veersalu. Kõigepealt sõime lõunat. Meid tuli uudistama julge arusisalik, kes end kivile peesitama sättis ega pugenud peitu ka siis, kui lapsed teda üsna lähedalt uudistama hakkasid.

Kõhud täis, alustasime oma retke 1859. aastal valminud Suurupi alumise tuletorni juurest, mis on Eesti ainuke töötav puittuletorn. Jätkasime teekonda mööda rannikut. Võisime tõmmata kopsudesse värskendavat mereõhku ning imetleda rändrahne, millest ühel kasvas looduskaitse all olev kivi-imar - taim, mille lehed sarnanevad toasõnajalale. Püüdsime silmata veelinde ning meil õnnestus näha kühmnokk-luiki, kormorane ja jääkosklaid. Kühmnokk-luiged, Eesti suurimad linnud, olid väga majesteetlikud. Kormoranid on head ujujad ja sukeldujad, aga kuna nende sulestik vettib, siis peavad nad end tuule käes kuivatama ja selleks ajavad nad merekividel istudes tiivad laiali
. Käimine on kormoranile vaevarikas. Kormoranide kohta saime veel teada, et kalamehed neid väga ei armasta, sest nad on arvestatavad konkurendid. Eestis elab umbes 60 000 kormorani ja nad söövad aastas rohkem kui 3000 tonni kala, samal ajal kui kalurid püüavad alla 1000 tonni. Hiina kalurid oskavat kormorane aga kalapüüdmisel äragi kasutada: linnu kaela ümber seatakse metallrõngas, mis takistab tal püütud kala alla neelamast ja nii saab inimene kala omale. Kormorani happeline väljaheide hävitab pesitsuspaiga ümbruses kogu taimestiku - see on teine põhjus, miks ta on põlu alla sattunud. Jääkoskel kuulub partlaste hulka. Tema mune on inimesed varem ka oma toidulauale korjanud.

Rannikult suundusime läbi väikese metsatuka looniidule, kus õpilased said ülesandeks asimuudi järgi üles leida kivi alla peidetud paber. Samuti õpetati meile, kuidas määrata ilmakaari kompassi, aga ka päikese või Põhjanaela abil. Veel räägiti meile matkavarustusest: kui kaasas on nuga, tikud ning kaart ja/või kompass, siis ei jää ükski matkaja hätta.


Matkatarkusi saamas. Teisi pilte vaata SIIT.
Fotode autorid: Lea Abolkaln, Kaidi Kuškis
Teekond jätkus mööda ranniku liivakivipaljandit ja läbi metsa, eesmärgiks oli jõuda Muraste mõisaparki. Metsas püüdsime määrata puuliike; okaspuudega polnud probleeme, aga lehtpuudega oli keerulisem, sest need on veel lehtimata. Sanglepa tundsime aga näiteks eksimatult ära ja saime selle eest kiita, sest enamasti vajavad õpilased selle puu äratundmiseks vihjeid. Saime imetleda paeklinti, mida Lõuna-Eesti metsades ei näe, samuti saime mööda panka üles ronida - nii jõudsimegi mööda Kastani mäe rada Muraste mõisapargi territooriumile. Muraste mõis rajati 17. sajandil. Praeguseni säilinud mõisaansambel ja park pärinevad enamasti 19. sajandi II poolest. Puudest domineerivad pargis vaher, pärn, saar ja hobukastan. Hobukastani päris kodumaa on Vahemeremaades. Eestis hakati teda ilupuuna istutama paarsada aastat tagasi just mõisaparkidesse.

Edasi viis meid tee mööda Nastiku rada. Näitamaks, et rada väärib oma nime, roomas mätaste vahelt välja noor nastik ja pages sama kiiresti tuldud teed tagasi, kui tüdrukud kiljuma pistsid. Jõudsime siiski märgata nastikule omaseid kollaseid "põski". Looduskooli radadel olid üldse toredad nimed: Rebase, Orava, Raiesmiku, Tiigi jne. Mööda Suurt Sihti jõudsime varemetes Muraste mõisahooneni, mille lähedale on plaanitud tulevase looduskooli õueklass. Sellega oligi meie retk lõppenud.

Muraste Looduskoolis oli väga vahva ja sisutihe õppepäev, millega me ülimalt rahule jäime. Aitäh juhendajatele!

Koolis kontrolliti saadud teadmisi viktoriini abil ning kirjanduse tunnis kirjutati luuletusi kevadest.
 



                                          


  Toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.



15.04.11

Tagasi kooli - Jüri Ratas

Täna külastasid meie kooli lisaks linnuteadlastele ka Riigikogu liige Jüri Ratas, tema abi Alla Poddubnjak ning Valga aselinnapea Alar Nääme. Jüri Ratas andis 7.-9. klassi õpilastele ühiskonnaõpetuse tundi. Ta rääkis meile ühiskonnast, eriti Eesti ühiskonnast, mille peamise valupunktina tõi ta esile pensionäride ja puuetega inimeste raske olukorra, sest nii eakad kui ka erivajadustega inimesed on meie riigis üsna tõrjutud positsioonil. Samuti juhtis ta meie tähelepanu sellele, et Eestis on väga palju vaeseid, kes ei saa oma eluga eriti hästi hakkama. Paraku ei saagi kõik inimesed võrdsed olla: ühed on võimekamad kui teised; mõni raiskab raha, mõni käib sellega hoolikalt ümber. Sellest hoolimata ei peaks hätta sattunuid oma murega üksi jätma.
Sissekanne Ala kooli külalisteraamatusse.
Poliitikud arutasid meiega sedagi, kas ja kuhu me soovime pärast põhikooli lõpetamist edasi õppima minna. Jututeemaks tõusis ka koolivägivald ning hoolivus lähedastest. Tunni lõpus arutasime, missugust tüüpi inimesed meie oleme: kas sellised, kes armastavad teha koostööd ja oskavad märgata ka teisi enda kõrval, või sellised, kes on rohkem enda eest väljas.

Õpilastele tundus taoline ühiskonnaõpetusetund väga meeldivat. Koolis võiks rohkem käia nii huvitavaid külalisi.


Laura Sillaots ja Kristel Aria
8. kl õpilased

Linnulaulu õppeprogramm

Kahe esimese tunni ajal käisid meil külas linnuteadlased. Kõigepealt näitas Külli Kalamees Tartu Keskkonnahariduse Keskusest meile arvutist slaide lindude piltidega, et õpetada tundma erinevaid linde ja nende tunnuseid. Kuulasime ka lindude häälitsusi, pidime tähele panema laulude tempot, rütmi ja helikõrgust. Igal linnul on erinev laul: mõnel on pikad pausid ja erinevad "salmid", teisel on kõrge heli ja korduvad "sõnad". Kergem oli kuulata laule liikide kaupa eraldi, aga kui erinevad linnud koos laulsid, siis oli nende eristamine üpris raske.
Linde vaatlemas. Teisi pilte vaata SIIT.
Seejärel läksime õue ja jagunesime rühmadesse. Vaatlesime kooli ümbruses asuvaid linde, eriti huvitav oli seda teha läbi binokli. Täitsime töölehte, kuhu panime kirja kõik linnud, keda märkasime. Neid kogunes päris kena hulk: metsvint, hallvares, pasknäär, linavästrik, varblane, kuldnokk, punarind, valge-toonekurg, koduvarblane ja tihane. Märkisime üles isendite arvu, tundemärgid ning linnu asukoha ja tegevuse vaatlemise hetkel. Samuti püüdsime kirjeldada nende laulu.

Programm oli hästi tore. Selliseid õppepäevi võiks rohkemgi olla. Saime palju huvitavat teada ka nende lindude kohta, keda arvasime hästi tundvat.
Merli Virki ja Kristel Aria
8. kl õpilased

13.04.11

Vene keele päev Keeni Põhikoolis

Samal ajal, kui suurem osa meie koolist oli Emajõe ääres, toimus Keeni Põhikoolis maakondliku 6.-8. klasside õpilaste vene keele päeva raames tore üritus, millest võtsid osa 7. kl õpilane Elen Liigus ning 8. kl õpilased Reelika Viitak ja Merli Virki.

Õpilased tutvustasid oma koole ja iseennast, laulsid laule ning osalesid erinevates võistlustes. Muuhulgas said nad ka samovarist teed juua, mis paljude jaoks oli esmakordne kogemus.

Aitäh kooli esindajatele ja õp Aili Kiidlile, kes õpilased ette valmistas.

Õppereis Emajõe-Suursoo looduskeskusesse

Tänane õppereis viis meid Emajõe-Suursoo looduskeskusesse, mis asub kauni Emajõe kaldal Tartumaal. Suurvee tõttu oli matkarada läbimatu, mistõttu jalutasime nii palju mööda jõekallast, kui saime. Looduskeskuse juhataja Liina Karrofeldt ning teised looduskeskuse töötajad rääkisid meile palju huvitavat Emajõest: muist infost oli tuttav, muist uus. Näiteks teadsime me, et 100 kilomeetri pikkune Emajõgi saab alguse Võrtsjärvest ning suubub Peipsisse. Saime teada, missugused taimed kasvavad jões ja selle ääres ning millistele kaladele, kahepaiksetele, putukatele ja veeselgrootutele on koduks Emajõgi. Jões ei kasva väga rohkelt taimi, sest paljud neist ei ole kohastunud vooluveekogu tingimustega. Kalda ääres meeldib kasvada pillirool, kõõluslehel, vesikupul, siin-seal on ka vesiroose. Kaladest võib Emajõest püüda haugi, latikat, ahvenat, särge, looduskaitsealust sägagi võib siin kohata. Veel räägiti loomadest, kes tegutsevad jões: peamiselt kobras ja saarmas, aga ka mink.

Pärast õuesolemist läksime looduskeskuse majja. Seal näidati meile Arne Aderi ja Urmas Tartese koostatud multimeediaprogrammi "Konnapilgul mööda Emajõge", mille abil saime eelnevalt õpitut kinnistada, sest programmi lõpus oli viktoriin. Meil läks küsimustele vastamine väga hästi - ainult üks vastus oli vale. Seejärel räägiti meile ka Eesti looduskaitsest, mis eelmisel aastal sai 100-aastaseks: just nii palju aastaid tagasi loodi Artur Toomi eestvõttel Vaika linnukaitseala.

Õppepäeva lõpetuseks tutvustati meile ka Emajõe-Suursoo looduskeskuse uhket maakivist hoonet, mille ajalugu ulatub 14. sajandisse, mil seal asus Tartu piiskopkonna kaitseks rajatud linnus, mis hävines 16. sajandil  Liivi sõja ajal. 18. sajandil kerkis linnuse asemele Kantsi kõrts - Eesti väidetavalt ainus jõekõrts. 1960. aastatel lõpetas kõrts tegevuse. Hoone renoveerimist alustati 2001. aastal ning 2004. aasta suvel asus sinna Emajõe-Suursoo looduskeskus. Majas on maaküte. Osa fuajee põrandast on klaaskattega, mis võimaldab piiluda linnuse sisehoovi sillutist. Samuti võib klaasi all näha luid, kahurikuuli, potikilde.

Õppereis oli väga tore, seda enam, et väljas oli tõeliselt mõnus päiksepaisteline kevadilm. Koolis tehti õpitu kohta viktoriin, milles parimad tulemused (10 ja rohkem punkti) saavutasid Maarja Brunn (6. kl), Renita Ämarik (4. kl), Martin Burenko (7. kl), Laura Sillaots (8. kl), Maria Tamela (6. kl), Raivo Viitak (9. kl), Sandra Orav (4. kl). Viktoriini võits Merit Sillaots (6. kl), kes 15 punktist kogus 14.









                                                          Toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

06.04.11

Minu kodukoha veekogu

Käesoleva aasta alguses kutsus Keskkonnaamet kõigi maakondade üldhariduskoolide õpetajaid ja 8.-12. klasside õpilasi osalema uurimusliku õppe projektis "Minu kodukoha veekogu bioloogilised, kultuurilised ja majanduslikud väärtused". Osavõtusoovi pidi põhjendama motivatsioonikirjas ning veebruaris saime teada, et meie kool osutus Valgamaal üheks väljavalituks.

Täna toimus Tartus Londoni hotellis projekti avaseminar, millest võtsid osa Merit Sillaots (6. kl), Elen Liigus (7. kl), Reelika Viitak (8. kl), loodusainete õpetaja Evelyn Tamm ja emakeeleõpetaja Kaidi Kuškis. Seminar algas kahe väga huvitava loenguga: Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva rääkis veekogust kui kultuuri kandjast ning zooloogiamuuseumi peavarahoidja Jaan Luig selgitas veekogu kui ökosüsteemi olemust. Seejärel tutvustati tööjuhendeid ja jagati õppevahendeid.

Projekti eesmärk on uurida koolilähedase veekogu seisundit ning veekogu rolli inimasustuse kujunemisel ja kultuuripärandis. Taotletakse õpilase kujunemist keskkonnateadlikuks inimeseks, kes hoiab ja kaitseb keskkonda, väärtustab jätkusuutlikkust, mõistab kultuuri osa inimeste mõtte- ja käitumislaadi kujundajana.

Meie kool hakkab uurima Õhne jõge. Vaatlused ja uuringud, mis hõlmavad jõe seisundit, tema taimestikku ja loomastikku (eriti veeselgrootuid), toimuvad käesoleval aastal aprillist novembrini. Vaatlustulemused sisestatakse internetipõhisesse andmebaasi ning tulemuste alusel tehakse kokkuvõtted, mis avaldatakse projekti kogumikus. Projekt lõpeb konverentsiga 2012. aasta aprillis.

04.04.11

Tutvumine maaeluga

Täna käisime Olustveres, kus toimus õppepäev, mille teemaks oli "Tutvumine maaeluga". Alustasime leivakojast, mis asub kunagises magasiaidas. Igaüks sai enda ette tükikese leivatainast ning leivakoja perenaise Eelika Vainola juhendamisel vormisime sellest endale sobiva kujuga pätsikesed. Samuti räägiti meile, kuidas vanasti leiba valmistati ning kuidas leiba suhtuti.

Leivad ahju pandud, läksime traktoriga sõitma, loomulikult kõrvalistmel, kuigi paljud poisid oleksid tahtnud ise rooli keerata. Seejärel saime ka hobuvankril sõita. Pärast lõbusõite käisime loomi vaatamas. Esindatud olid mitmed koduloomad: hobused, kitsed, lambad, lehmad, küülikud, isegi tšintšiljad, kanadest-kukkedest rääkimata.

Tutvumine maaeluga. Teisi pilte vaata SIIT.
Loomad patsutatud ja paitatud, imetlesime tallihoones asuvaid püsiekspositsioone: Voldemar Luha valmistatud puunikerdisi, mis kujutavad hobuseid ja inimesi erinevates töödes ja tegevustes, ning Ilmar Tilga topiste kogu, kus on esindatud nii loomad, linnud kui ka kalad.

Seejärel oli aeg jälle ise midagi teha. Lina- ja lapikojas valmistasime riidelapist pisikese õnnetoova nuku, mida võib nii kaasas kanda kui ka näiteks jõulude ajal kuusele riputada. Veel räägiti meile meest ja mesilastest. Saime eelroaks maitsva meesaia, misjärel läksime mõisa häärberisse, kus meid ootas lõunasöök. Valmis küpsenud olid ka meie leivapätsid, mis maitsesid eriti hästi.

Elen Liigus
7. kl õpilane

02.04.11

Sten Roosi nimeline muinasjutuvõistlus

Täna kuulutati Tallinna raekojas välja Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistluse parimad. Juba 19. korda toimuvale võistlusele laekus sel aastal 423 tööd. Žürii eriauhinna võitis teiste hulgas 7. klassi õpilane ELEN LIIGUS, kelle kirjutatud muinasjutt "Jõulud lõunamaal" räägib päkapikust, keda tema sõber härjapõlvlane alatul kombel alt veab.

Sten Roos oli Haapsalu poiss, kelle elutee jäi kaasasündinud haiguse tõttu väga lühikeseks. Tänavu septembris oleks ta saanud 41aastaseks. Üle kõige armastas Sten lugeda ning kirjutada rõõmsatoonilisi, sõbralikust vaimust kantud loomamuinasjutte. Poja mälestuseks korraldavad tema vanemad Ann ja Ants Roos 10-15aastastele noortele mõeldud muinasjutuvõistlust. Eelmisel aastal ilmus Leelo Tungla koostatud ja Kirke Kangro illustreeritud raamat "Muinasjutuline", mis sisaldab 39 lugu aastatest 2004-2009. Samuti on parimaid muinasjutte igal aastal avaldanud ajakiri Hea Laps.


Elen osales muinasjutuvõistlusel ka eelmisel aastal ning siis pälvis tema "Muinasjutt siilist ja elevandist" ergutusauhinna. Osavat sulge edaspidiseks
!

28.03.11

Soome ja Rootsi reis

Vaheajal, 21.-23. märtsil käisime Soomes ja Rootsis ekskursioonil. Sõitsime välja päeval, mil kevad algas.

Soomes alustasime pealinnast. Helsingis käisime Senati väljakul ning muuseumis, mis asus selle kõrval. Muuseumis olid igasugused vanad riided ja kujukesed. Pärast seda läksime olümpiastaadioni juurde ning soovisime külastada sealset vaatetorni, aga see oli kahjuks kinni. Selle asemel läksime muuseumisse, mis asus seal läheduses. Selles muuseumis olid vanad sportlaste riided, jalanõud, sporditarbed ja medalid. Soovisime külastada ka kuulsat kaljusse raiutud Temppeliaukio kirikut, aga kahjuks oli see suletud. Viimasena külastasime Helsingis Sibeliuse parki ja monumenti. Saime ka natuke vaba aega ning seejärel jätkus reis Turu suunas.

Turus käisime vaatamas Turu katedraali, mis on väga suur ja uhke. Samuti käisime Turu südalinnas, mis on väga ilus. Turu on Soome kõige vanem linn. Käisime ka Turu lossi juures, kuid sisse ei saanud, sest nagu paljud teised kohad oli seegi esmaspäeval kinni. Mõned soovisid külastada Caribian Spa veeparki, teised said vaba aega, et Turus veel ringi vaadata. Õhtul jõudsime sadamasse, läksime laevale Isabella ning hakkasime sõitma Rootsi poole.

Varahommikul jõudsime Sigtuna linna. Sealt läksime Drottningholmi, kus külastasime kuningalossi parki. Stockholmis sõitsime kõigepealt bussiga ringi ning giid Ülle tutvustas meile sealseid hooneid. Käisime kuningalossi juures ning külastasime muuseumi, kus saime näha uhkeid rõivaid, tõldu, kroone, relvi. Väga põnev oli vahtkonnavahetus. Otsisime üles ka väikese poisi kuju, mis on turistide seas väga populaarne: nimelt usutakse, et see, kes poisi pead silitab, satub kindlasti Stockholmi tagasi. Seejärel käisime loodusmuuseumis, kus oli palju erinevaid skelette, loomade-lindude topiseid. Minul oli seal väga põnev. Vaatasime Cosmonova filmi ürgloomadest, kes elasid vees. Film oli põnev veel sellepärast, et see oli 3D. Veel käisime Vasa muuseumis, kus saab vaadata 17. sajandist pärit laeva, mis tõmmati veest välja 333 aastat pärast tema uppumist. Vaatasime filmi laeva ajaloost ja taastamisest, mis oli väga aega- ja vaevanõudev töö. Saime Stockholmis ka veidi vaba aega ning siis läksime sadamasse. Tagasi sõitsime laevaga Amorella.

Järgmisel päeval alustasime koduteed, meie bussijuht oli väga tore ning jõudsime kenasti koju.

Merit Sillaots
6. kl õpilane

17.03.11

Rukkileib meie laual

Täna käisime Ülenurmel Eesti Põllumajandusmuuseumis, et osa võtta leivaprogrammist "Rukkileib meie laual". Kõigepealt räägiti meile leivataina valmistamisest juuretise abil ja näidati, kuidas tainast leib vormitakse. Saime teada, et õige perenaine teeb leivale peremärgi. Meie tegime ühele ahju minevale leivale Ala kooli märgi - pliiatsi.

Kuna leib maitseb kõige paremini võiga, siis õpetati meile ka või tegemist vanaaegse võimasinaga. Kõigepealt valati rõõsk koor masinasse ja siis pidime väntama hakkama. Kõik proovisid rõõmuga seda rasket tööd.

Pärast leiva- ja võitegu läksime küüni, et tutvuda püsiekspositsioonis asuvate põlluharimisriistadega. Meile räägiti maaharimisest, viljakülvist ja -lõikusest. Vilja lõigati vanasti käsitsi kas sirbi või rautsiga, aga ka vikatiga. Vilja peksti kootidega - soovijad said seda tööd ka ise proovida. Samuti oli võimalik proovida vilja jahvatamist käsikiviga või uhmris.

Veel vaatasime filmi rukkist ja käisime sepikojas. Seejärel oodati meid lauda, kus saime maitsta suppi ning selle kõrvale ehtsat rukkileiba võiga.

Kaasa saime lauamängu "Kuidas valmib leib".
Eesti Põllumajandusmuuseum väärib külastamist.

14.03.11

Emakeelepäev

Emakeelepäeva tähistasime 7.-9. klassis traditsioonilise viktoriiniga. Küsimused olid erinevatest valdkondadest, puudutades nii eesti keelt, kirjandust, ajalugu kui ka Eesti loodust.
Klasside parimad olid:
Elen Liigus (7. kl)
Kristel Aria (8. kl)
Raivo Viitak (9. kl)

5.-6. klassi õpilased võtsid osa veebipõhisest emakeelepäeva viktoriinist, mille korraldas Valga keskraamatukogu lastekirjanduse osakond koostöös Valga maavalitsusega. Meie kooli võistkond, kuhu kuulusid Maarja Brunn, Astrit Böning ja Merit Sillaots, saavutas 26 punktiga I koha.

Seekordne emakeelepäev erines eelmistest aga selle poolest, et tavapärase näitemängunädala asemel kuulutasime välja filmikonkursi. Eriti oodatud olid filmid, mis põhineksid Heljo Männi loomingul. Konkursile laekusid 3.-4. kl nukufilm ja 6. kl joonisfilm, mille esilinastused toimuvad veerandi viimasel päeval.

 
   

11.03.11

Töö kiidab tegijat

4. klassi õpilased Renita, Sandra, Karl-Sander ja Tauno võtsid osa vabariiklikust karjäärimängust "Töö kiidab tegijat", mille lõppvoor toimus Tartu Tamme Gümnaasiumis. Õpilasi juhendasid õpetajad Lea Abolkaln ja Kaidi Vister.  Lähemalt räägib üritusest Sandra:

Kõigepealt tervitas meid kooli maskott Tammetõru, kes tantsis ringi ja jagas komme. Kell 11 algas võistlusvoor. Ülesanded olid päris rasked, aga oli lõbusaid ülesandeid ka. Näiteks pidime kokku panema pusle, kus oli ühe võistleva kooli meeskonna pilt. Pidime leidma mõistatustest elukutseid, lahendama sõnalohesid ja palju muud.

Pärast võistlust viidi meid Vanemuise teatrisse ooperitundi. Seal räägiti, mis on ooper, lauldi aariaid ja näidati kostüüme. Mina ja Renita saime ka kaasa mängida. See oli väga lõbus ja tore päev.

03.03.11

Õppereis Varbla looduskeskusesse

Täna käisime Varbla looduskeskuses, mis asub Pärnumaal. Õppisime tundma erinevaid metsatööriistu, vaatasime filmi, saime katsuda balsat - maailma kõige kergemat puitu. Käisime ka metsas, kus õppisime määrama puu vanust ning mõõtsime puu kõrgust ja ümbermõõtu. Mõõtmiste tegemine oli väga huvitav, saime palju uut teada. Pärast täitsime töölehte, aga see oli natuke raske. Väga õpetlik reis oli.
Taavi Tulp ja Merit Sillaots
6. klassi õpilased