22.10.10

Kalapüük ja teadustöö

Eile käisime koos 7. klassi ja õp Evelyniga Taageperas kala püüdmas. Lahkesti aitasid meid lapsevanemad Maike ja Peeter Sillaots. Ilm oli veidi vihmane ja jahe, aga kalapüügiks oli hea päev. Minul näkkas kala kõige esimesena. See oli särg. Hiljem näkkas mul veel, aga teistel kaladel õnnestus õnge otsast ära pääseda.
Kalapüük. Vaata teisi pilte SIIT.

Kuna kalapüük oli seotud koolitööga, siis otsustasime, et hakkame loodusõpetuse tunnis minu püütud kala lahkama ja uurime, missugune on kala ehitus ja elundid. Varem pole me midagi nii huvitavat teinud.
Kaspar Kähar
6. kl õpilane

20.10.10

Lugeda on mõnus!

LUGEMISAASTA
Lugemisaasta kestab ja jätkame meiegi oma koolis lugemishommikutega, kus nii õpilased kui ka õpetajad tutvustavad oma lemmikraamatuid.
I veerandil tutvustasid oma lugemiseelistusi:
  • õp Raili (ülemisel pildil), kellele on lapsest saati huvi pakkunud muistendid ja legendid, eriti need, mis seotud kodukohaga. Tema luges meile katkendi Herta Laipaiga raamatust "Kurjasadu".
  • õp Aili (alumisel pildil raamatuga) rääkis, miks talle meeldivad Astrid Lindgreni raamatud - need on siirad, lapsemeelsed ja põnevad. Ettelugemiseks valis ta "Bullerby lapsed".
  • VII kl õpilane Elen tutvustas raamatut "Mobla", mille autoriks on maailma õuduslugude kuningaks tituleeritud USA kirjanik Stephen King. Mis juhtub tsivilisatsiooniga siis, kui ühel päeval hakkab läbi kõikide mobiilioperaatorite võrkude saadetud signaal muutma selle saajaid ebainimlikeks, metsikuteks, mõrvarlikeks, mõtlematuteks? Saad teada, kui loed "Moblat".
  •  IV kl õpilane Sandra tutvustas Jacqueline Wilsoni teost "Tracy Beakeri lugu". Tracy on kümneaastane ja elab lastekodus. Iga lastekodulaps unistab päris oma kodust ja päris oma perest, nii ka Tracy. Nagu väike pahur porikärbes poriseb ta oma katsumustest, mis tal kasupere otsimisel tuleb üle elada. Ja mis seal ikka häbeneda: rohkem kui üks kord on see kõik väga naljakas.
  • IV kl õpilane Renita rääkis oma lemmikraamatust, milleks on hollandi kirjaniku  Annie M. G. Schmidti "Jip ja Janneke". See on lugu kahest sõbrast, poisist ja tüdrukust, kes jagavad lugejaga oma põnevat mängumaailma. Sama autori "Viplala lugusid" teavad samuti kõik raamatuhuvilised.


ETTELUGEMISPÄEV JA 
KALJU KANGURI 85. SÜNNIAASTAPÄEVA TÄHISTAMINE
Täna, 20. oktoobril tähistasime ettelugemispäeva ning luuletaja Kalju Kanguri 85. sünniaastapäeva.

Kalju Kanguri elust rääkisid raamatukoguhoidja Maimu ja õp Kädi. Kanguri luuletusi lugesid lasteaialapsed Maarja, Triin, Keiu, Keiti ja Arabella ning õpilased Merit, Sandra, Renita ja Karl-Sander. I klassi Kevin K laulis lustaka laulu kassist nimega Karlotte ning õpetajad laulsid sajajalgsest, kes pidi vihmase ilma tõttu sada kalossi jalga tõmbama, et saaks õue minna.

Kevin laulab "Kass Karlottet".
Teisi pilte vaata SIIT.
Ettelugemist alustas direktor Ants Piirsalu looga Kanguri raamatust "Unenäod kristallkohvris", seejärel luges õp Raili katkendi raamatust "Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid". Kuna sel aastal tähistab oma 50. juubelit ajakiri Täheke, siis ettelugemispäeva kaks viimast lugu loeti ajakirja värskest oktoobrikuu numbrist: õp Ain luges loo "Karneval ja kartulisalat" ja õp Kädi luges pala pealkirjaga "Piduauto".

18.10.10

Õppereis Luhasoosse

Täna käisime Luhasoos, mis asub Rõuge vallas Luhasoo maastikukaitsealal. Kaitse alla on ta võetud 1981. aastal kui Lõuna Eesti suurim terviklik ja inimtegevusest peaaegu puutumatu soomassiiv. Luhasoo on läbivoolulisse järvenõkku kujunenud soo, mille sarnaseid Eestis leidub vähe.
Luhasoo õpperaja alguspunkt. Teisi pilte vaata SIIT.

Kui me pärast 1,5 tundi kestnud bussisõitu kohale jõudsime, jagati õpilased kolme rühma: nooremad (I ja III klass), keskmised (V ja VI klass) ning vanemad (VII-IX klass). Iga rühm sai endale juhendaja, kelleks olid Pähni looduskeskuse töötajad. Seejärel läksime Luhasoo õpperajale, kus oli võimalik jälgida mineraalmaa üleminekut madalsooks, seejärel siirdesooks ja lõpuks kõrgsooks ehk rabaks.

Alustasime mineraalmaalt ehk metsast. Jälgisime, missugune on taimestik ja arutasime, miks sood tekivad.  Saime teada, et kõige rohkem soid on Soomes, aga Eesti ei jää ka selles osas naaberriigile palju alla. Eestis on soid kõige enam Alutagusel, Peipsi ääres ja Võrtsjärve lähedal.

Edasi jõudsime madalsoosse, õigemini madalsoo peale, sest tegelikult on õpperada varustatud laudteega ja päris maapinnale usaldasime astuda siis, kui oli kindel, et pinnas väga vesine ei ole. Tutvusime madalsoo taimekooslusega. Kuna käes on sügis, siis oli liikidel raskem vahet teha, aga juhendajate selgitused andsid aimu taimede kevad-suvisest väljanägemisest. Õpetati sookaske eristama arukasest: sookase noored võrsed on kaetud rohekashallide karvadega, arukasel need puuduvad. Nii tundub sookask katsudes pehmem kui arukask. Infotahvlilt võis lugeda, et madalsoos kasvab ka nelja liiki orhideesid.

Madalsoost jõudsime siirdesoosse. Ilmnes, et soos on üks olulisem indikaatortaim pilliroog, mis nõuab viljakamat turbakihti kui rabaturvas. Seega tähistab pilliroog siirde- ja kõrgsoo piiri - Luhasoos on see üsna hästi jälgitav. 

Siirdesoo läks üsna ruttu üle rabaks ehk kõrgsooks, taimestik oli võrreldes madalsooga tunduvalt muutunud: hariliku turbasambla kõrval punane, pruun, lillakas turbasammal, jõhvikas, küüvits, hanevits, sookail, kanarbik, puudest vaid kidurad männid. Turbasammal kasvab aastas 1 cm ja kõduneb 1 mm, seega on turvas küll taastuv maavara, aga selleks, et tekiks meetripaksune turbakiht, kulub ligi 1000 aastat.

Edasi liikudes jõudsime raba keskel asuva Mustjärveni, mille pindala on umbes 7 ha.  Järvevesi on tume huumusainete suure sisalduse tõttu. Õpilasi huvitas kohe, kas seal ujuda ka saab, aga seda väga ei soovitata, sest rabajärvest on raske kaldale saada ja pealegi räägivad legendid Mustjärve kohta, et sellel pole põhja all ning seal elutsevat Vanapagan. Joogiks on järvevesi küll täiesti kõlblik, - selle proovisime ise järele - sest see ei sisalda haigusi tekitavaid pisikuid, samas ei kustuta mineraalainete poolest vaene vesi joogijanu.

Piki Mustjärve kallast kõndisime veel veidi üle poole kilomeetri, kuni jõudsime kõrgete mändidega mineraalmaasaarele, mis kannab nime Meiesaar. Sõdade ja haiguste ajal on saar olnud kohalikele elanikele pelgupaigaks. Mõnusaks üllatuseks oli saarel asuv väike palkmaja, mis on mõeldud peatus- ja puhkekohaks. Olemas on seal ahi, potid-pannid, magamislavats. Meiegi saime saarel veidi jalgu puhata, mängida, lõkkel küpsetatud vorstikesi maitsta, aga ka töölehti täita.

Pärast puhkust Meiesaarel võtsime jalge alla tagasitee. Väike pettumus oli, et pidime tagasi minema sama rada pidi, aga teine tee olevat kobraste tegevuse tagajärjel halvasti läbitavaks muutunud. Enne koduteele asumist pidasime ka väikest piknikku, kus lasime hea maitsta kokkade poolt kaasapandud makaroniroal ja saiakestel.

Luhasoo oli kahtlemata vaatamist väärt, seda enam, et taas kord oli meid õnnistatud ilusa päikesepaistelise ilma ja rõõmsa tujuga.

Õpperajal õpitut kinnistati ka koolitundides ja igale vanuserühmale koostati Luhasood puudutavate küsimustega viktoriin. Selgus, et õpilased olid olnud väga tähelepanelikud ja sooritasid viktoriini ilma igasuguse vaevata suurepäraselt.




08.10.10

Leivanädal

Lõppema hakkav nädal oli pühendatud leivale. Täna hommikul peeti leivateemaline ühistund väikeses saalis. Õp Kädi tutvustas leivaga seotud kombeid. Seejärel mängiti ringmängu "Me lähme rukist lõikama" ning klasside võistkonnad arvasid ära leivaga seotud mõistatusi ja lahendasid ristsõna. Samuti said õpilased end proovile panna teraviljade tundmises. Loomulikult pakuti ka leiba.

Lõpetuseks kaks teemasse sobivat luuletust:
  
LEIB                                                                                     LEIVATA EI SAA

Põllul palju teri,                                                                   Saab saiata,
see välja näeb kui meri.                                                        kuid mitte leivata.
Päike põllul sillerdab,                                                          Leiba vajan ma,
silme ees mul virvendab.                                                     ka teised teisiti ei saa.
                                                                                               Leib on Eestis tähtis pala -
Näen, kuidas põllul on teed,                                                nagu saarmale on kala.
kes küll tegi need?                                                                Leib on pehme, soe ja hõrk,
Palun ära siia talla teid,                                                        ilma leivata oled lihtsalt nõrk.
sellest kunagi tuleb leib!
                    Kristel Aria                                                                                 Laura Sillaots
                    8. kl                                                                                              8. kl
Illustratsiooni autor Merli Virki (8. kl)

06.10.10

Kuidas valmivad kohukesed?

Tõrva linnas tegutseb Delibalt Production OÜ. Paljud ei teagi, et just selles ettevõttes valmivad maitsvad MuMa ja Ma kohukesed. Suurem osa toodangust läheb küll Lätti, aga kohukesi jagub ka Eesti magusasõpradele. Kuna oma silm on kuningas, siis käisime koos 8. kl õpilastega kohapeal vaatamas, kuidas  kohukesi tehakse.

Kõigepealt pidime selga panema valge kitli ja pähe mütsi, et mitte rikkuda hügieeninõudeid. Seejärel näidati meile tootmis- ja laoruume ning aparaate, samuti räägiti, millest kohukesi tehakse. Kohupiimale lisatakse erinevate maitsete saamiseks vaniljet, piparmünti, kakaod, moosi, küpsist jne ning lõpuks glasuuritakse šokolaadiga.

Pärast ringkäiku saime loomulikult ka kohukesi maitsta ja kaasagi osta. Oli väga huvitav näha, kuidas ettevõttes töö käib.


 Teisi pilte vaata SIIT.
Raivo Viitak ja Kristel Paju
9. kl õpilased