30.05.11

Viljandis "maasikaid noppimas"

Projekti "Õpin igal sammul" raames käisime täna Viljandi linnaga tutvumas. Ehkki Viljandi asub meile väga lähedal, taipasime, et tegelikult teame sellest kaunist järveäärsest linnast üsna vähe.

Igaüks teab, et Viljandi tänavatel on palju maasikaid, seetõttu nimetasid giidid meie linnatuuri maasikate noppimiseks. Esimeseks maasikaks oli koolikontsert "Sinasõprus pärimusmuusika ja -pillidega" Pärimusmuusika Aidas. Pille tutvustasid meile Sofia Joons, Merike Paberits ja Tarmo Noormaa. Saime teada, et vanimaks pilliks on hääl ning vanimateks lauludeks regilaulud. Laulsime ka koos regilaulu, mis rääkis maailma loomisest. Pillidest tutvustati meile hiiu kannelt, mida mängitakse poognaga, mitte sõrmedega nagu tavalist kannelt. Tegelikult on nimetus hiiu kannel eksitav, sest see pill on hoopiski populaarne Vormsi saarel, mitte Hiiumaal. Vormsi saart aga kutsutakse ka Hiiurootsi saareks - sealt pilli nimigi. Veel näidati ja mängiti meile viiulit, parmupilli, torupilli ja lõõtspilli. Torupill muutus Eestis populaarseks 16. sajandil. Lõõtspilli eelkäijaks oli aga suupill: nimelt on lõõtspilli iga rida analoogne erinevas helistikus suupillile. Nendel huvitavatel pillidel mängiti meile nii vanemaid kui ka uuemaid tantsulugusid: labajalavalssi, marssi, polkat ja valssi.

Pärast toredat kontserti algas Viljandi avastamise retk. Teiseks maasikaks oli Bonifatiuse Gild. Bonifatius oli keskajal õmblejate ja õllepruulijate kaitsepühak. Gildi põhieesmärgiks on hansaliikumise ja hansatraditsioonide tutvustamine, samuti antakse inimestele võimalus minna tagasi ajalukku - keskaja pisut müstilisse ja põnevasse maailma. Meie valmistasime Bonifatiuse Gildis aga martsipanist maasikaid.

Kolmandaks maasikaks oli Viljandi Muuseumi hoov, kus meile õpetati vanu mänge. Kõige huvitavam oli tünnimäng, kus mängijad moodustasid üksteise kõrval tihedalt seistes ringi ja liikusid ringiratast; üks mängijatest kehastus aga hiireks ning pidi "tünni" sisse saama. Samuti täiendasime Viljandi maasikavälu omajoonistatud marjadega.

Muuseumi hoovis. Teisi pilte vaata SIIT.                                                          Fotode autor: Kaidi Kuškis
Neljandaks maasikaks oli Kondase Keskus, kus saime teada, miks Viljandis on nii rohkelt maasikmarju: nimelt on Kondase Keskus loodud naivistliku autsaider-kunstniku Paul Kondase auks, kelle tuntuimaks maaliks on "Maasikasööjad" (1965). Keskus koondab eeskätt iseõppinud ja harrastuskunstnikke, seal korraldatakse kunstikursusi ja õpitube. Kõikide Viljandi linnapilti ilmestavate suurte värviliste betoonmaasikate saba osutab Kondase Keskuse poole. Meile räägiti seal Paul Kondase elust ning mängisime tema maalidel põhinevat memoriini. Näitustest pakkusid kõige rohkem huvi Anna Desnitskaja nukumajad.

Viiendaks maasikaks oli Pärimusmuusika teabekogu külastamine. Seal võtsid meid vastu teabekogu hoidja Tiina Soopa ja Janne Suits. Nooremad hakkasid üheskoos regilaulu looma-laulma, vanematele õpilastele mängiti erinevaid muusikapalu ning nad pidid ära arvama, mis pillidega mängitakse ning mis tantsulooga on tegemist. Kõige nutikamaks osutus VI klassi õpilane Maarja, aga ka Kristi (VI kl) ja Elen (VII kl) olid tublid. Retke lõpus ootas meid üllatus: meie tegemised salvestati teabekogus CD-plaadile ning anti meile kingituseks kaasa.

Kuues maasikas oli jalutuskäik Lossimägedes, mille kulminatsiooniks oli kaunis vaade Viljandi järvele ning üle rippsilla minek.

Seitsmes ja viimane maasikas oli Ugala teatri külastus, kus teatri avalike suhete juht Kairi Leivo tutvustas meile teatrimaja ja rääkis inimestest, kes teatris töötavad ning ametitest, mida teatris peetakse. Uskumatuna tundus, et näitlejate lavatagune elu on koondunud kitsastesse koridoridesse ja üsna väikestesse tubadesse. Põnev oli seista suurel laval ja kummardada kujuteldavale publikule ning näha kostüümi- ja rekvisiidiladudes peituvaid saladusi. Huvitav oli ka Ugala muuseumituba.


Tänu õppereisile kogesime, et õppida on tõepoolest võimalik igal sammul ning kõik nopitud maasikad maitsesid meile üliväga. Reisi jooksul kogutud teadmised ja muljed kinnistame homme koolis, kui hakkame õpimappi koostama.


Projekti toetasid:


26.05.11

Kultuuriministeeriumi projekt "Noored mulgid Heimtalis ja Kitzbergi radadel" I etapp

Täna käisid lasteaed ja algklassid õppereisil Heimtalis.

Kõigepealt heideti pilk vanaaegsesse mulgi klassituppa ja saadi teada, kuidas ja mida sel ajal õpiti. Sealt liiguti edasi elutuppa, kus uudistati veimevakka.Veimevakas olid imeliste mustritega kootud sokid, kindad, kördid ja kuued.


Tutvuti mulgi rahvariiete ja mulgimustriliste vaipadega. Erilist elevust tekitasid täisvillasest kangast valmistatud mänguasjad. Oli võimalus vaadata muuseumitundides valminud laste joonistusi loodusest ja mulgi ornamentikast. Kuulati kirjanik Jaak Kõdara mulgimurdelisi lasteluuletusi ja -jutukesi.
Heimtali koduloomuuseumi giid Merle Puusepp. Teisi pilte vaata SIIT.
Fotode autor: Kädi Agu

16.05.11

Meenikunno rabaretk ning Räpina paberivabriku külastamine

Täna käisime Ilumetsa looduskeskuses ning tegime mõnusa retke Meenikunno rabas. Alustasime oma jalutuskäiku Kamarusmäelt Päikeseloojangu maja juurest, kus laiub maaliline männimets. Mööda metsa ei saanud me aga kuigi palju minna, kui juba jõudsimegi otse rappa, sest erinevalt näiteks Luhasoost, kus käisime eelmise aasta oktoobrikuus, pole Meenikunnos madal- ja siirdesood. Meid juhendasid looduskeskuse töötajad Airi ja Terje, kes rääkisid Meenikunno raba tekkest ning pöörasid matkarajal meie tähelepanu ümbritsevale taimestikule.

Kui Eestis on rabad üldiselt tekkinud järvede kinnikasvamisel, siis Meenikunno raba on kujunenud liivaala maismaalise soostumise tulemusena. Meenikunno raba n-ö ripub õhus, sest turbalasundid on veega küllastunud, liivad selle all aga ainult osaliselt. Taimedest nägime hanevitsa, küüvitsat, tupp-villpead, jõhvikat, murakat, sookailu, kanarbikku, samuti huulheina. Viimane on huvitav seetõttu, et toitub putukatest. Meenikunnos leidub nii pikalehist kui ka ümaralehist huulheina, kuid meie nägime ainult esimest. Küüvitsat ja hanevitsa oskasime eristada: esimesel on lehe alakülg valge. Tupp-villpea kohta saime teada, et nende pähikutest saadavat villkarva on kasutatud ka tekstiilitööstuses; samuti on tupp-villpea õisikud toiduks looduskaitse all olevale metsisele. Tupp-villpea on turbasambla kõrval olulisim komponent turba moodustamisel. Otse loomulikult oli rabas kõige rohkem mitmevärvilisi turbasamblaid.


Kui pool matkarajast selja taha oli jäänud, jõudsime soojärveni, kus meil õnnestus jälgida kaunist vaatemängu: vee kohal graatsiliselt tiirutavad suitsupääsukesed püüdsid vihmase ilma tõttu madalalt lendlevaid putukaid. Meenikunno raba on arvatud tähtsate linnualade hulka, kuna siin pesitsevad paljud kaitsealused linnud: metsis, väikekoovitaja, hallõgija, kalakotkas, valgeselg-kirjurähn. Kuna vihmasadu läks järjest tihedamaks, siis kiirendasime oma sammu ja jõudsime peagi Liipsaare vaatetornini, kust soovijad said heita pilgu lagerabale ja soosaartele. Vihma eest võisime varjuda metsaonni, kus meile räägiti veel lugusid Meenikunnost. Rahvajutu järgi on see paik saanud nime ühe meesterahva Meeni järgi, kes olevat rabasaarele oma kodu rajanud. Sõna "kund" tähendab murdes aga sood ümbritsevaid kõrgendikke. Meenikunnos on rohkelt rabasaari, neist suurim on Pähnisaar. Juttude järgi olevat rootslased Põhjasõja ajal ehitanud läbi raba kulgeva palkidest sõjatee, mis viis just Pähnisaarele.


Metsaonnis oli meil võimalus kaminasse tuli teha ja ennast soojendada, samuti saime seal lõunat süüa ja matkarajal õpitu kohta töölehte täita.


Seejärel võtsime suuna juba Räpinale, kus külastasime sealset paberivabrikut, mille ajalugu ulatub 1728. aastasse. Hakatuseks rajati Võhandu jõele tamm ning peagi ehitati paisule kolm erinevat veskit: sae-, jahu- ja paberiveski. Viimane kasutas toorainena linast kaltsu. Kaltsukoormaid vedasid kokku kohalikud talumehed, keda savikaussidega kauplemise järgi potisetudeks kutsuti. Keskkonnateadlik ning loodussõbralik on paberivabrik ka tänapäeval, sest toorainena kasutatakse ainult Eestist kogutud vanapaberit. Vabrikus toodetakse pakkenurki, akvarell- ja joonistuspaberit, kartongi, dokumendimappe ja palju muudki.


Koju jõudsime väsinute ja vihmamärgadena, aga jällegi palju targematena.

06.05.11

Metsaistutuspäev

Metsanädala raames korraldatud RMK metsaistutuspäeval osalesid ka meie kooli õpilased. Istutamas käisime Aimla metskonnas. Lisaks tegime väikese retke, kus räägiti metsajuttu.

Metsaistutamisel osalesid
 Madis Sillaots ja Kaido Kähr 3. klassist; Renita Ämarik ja Karl-Sander Orav 4. klassist; Kairi Peetersoo, Reimo Saar, Lauri Saar 5. klassist; Kalle Kähr, Merit Sillaots, Rauno Visor 6. klassist; Martin Burenko, Geimo Saar, Lauri Utsar 7. klassist ning kasvataja Thea Tamberg. Suur aitäh ja kiitus neile!