Karula rahvuspargis

Neljandat õppeveerandit alustasime toreda matkapäevaga Karula rahvuspargis. Käisime seal kogu kooliga.

Ähijärve ääres asuvas külastuskeskuses võttis meid vastu keskkonnahariduse spetsialist Tiia Trolla, kes rääkis sissejuhatuseks, mis see rahvuspark üldse on. Rahvuspark on kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.

Eestis on viis rahvusparki. Karula rahvuspark asutati 1979. aastal maastikukaitsealana, rahvuspargiks muudeti see 1993. aastal. Rahvuspargi pindala on veidi üle 12 000 ha. Sellest osa on Võru maakonnas ja osa Valga maakonnas. Karula rahvuspargi olulised kaitseväärtused on pärandkultuurmaastikud, mis kohati on kujunenud välja mitme tuhande aasta jooksul (nt Lüllemäe läheduses). Kaika kandis, Rebasemõisas, Mähklis jm on umbes viimase kahe sajandi jooksul välja kujunenud Kagu-Eestile iseloomulik maastikutüüp: hajuküla põllusiilude, metsatukkade, soolaikude, heinamaade ja taludega. Selle ala põliselanikud kasutavad aktiivselt kohalikku murdekeelt.

Seejärel jagati meid kahte rühma: 1.-6. kl õpilased läksid Ähijärve matkarajale õp Evelyni ja 7.-9. kl õpilased Tiia Trolla juhendamisel. Matkarajal tegime mitmeid peatusi, kus meile tutvustati rahvuspargi loodust ja pärandkultuuri ning räägiti lähemalt mitmetest puudest, taimedest ja loomadest, lindudest, keda rahvuspargis kohata võib. Matkarada kulges mööda Ähijärve ümbruse kallasrada, siis põikasime korraks metsa ja jõudsime taas järve äärde.

Ähijärv on Karula rahvuspargi keskel asuv suurim ja tuntuim järv. Ähijärve nime on seostatud ohverdamise ja veekogu pühaks pidamisega meie esivanemate poolt. Järve pindala on 176 ha, suurim sügavus 5,5 m ja keskmine sügavus 3,8 m. Järve veepeegel on 74 m kõrgusel merepinnast. Ähijärv on heas seisundis ja tüüpiline rohkesti toitaineid sisaldav järv. Elustik on väga liigirikas. Varem oli Ähijärv tuntud kui hea kala- ja vähijärv, kuid nüüdseks on kalavarud jäänud kesiseks ja vähki on väga vähe.

Ähijärve ääres. Teisi pilte vaata SIIT.                                                     Fotode autor: Kaja Hass

Matkarada läheb üle heinamaa Astra talu hoonetest mööda Ähijärve põhjatippu. Lähim hoone on 2001. aastal uue väljanägemise saanud Astra talu vana suitsusaun. Vanasti oli saun sündimise ja suremise paigaks; saunas arstiti tõbesid, sest tänu suitsule hävisid saunas paljud pisikud. Saunas suitsutati liha, kuivatati sibulaid, ube, väiksemates taludes ka vilja. Suitsusauna omapäraks on see, et sellel puudub korsten. Saunaruumis on suur kerisega ahi, mida köetakse mitu tundi. Sauna kütmisel tuleb suits saunaruumi ja soojendab sauna lisaks kerisekuumusele. Kui saun köetud, lastakse viimane suits välja, tuulutatakse ruum ja saunalised võivadki sauna minna.

Ähijärve kaldal on vana veskihoone varemed, sest hoone hävis tulekahjus 2012. aastal. Veski töötas nii jahu- kui saeveskina veel 1991. aastal. Algul töötas veski aurukatlaga, hiljem elektriga.

Edasi läheb rada vana kopratammi kohalt üle Vilimiku oja. Rahvasuu räägib, et Vilimiku ojja olla kirikukell vajunud. Ojast olevat kuulda ka kella helinat.

Mööda Alakonnu teed tuleb tükk aega läbi metsa minna. Tegemist on palumetsaga, mis on Karulas enamlevinud metsatüüp. Palumets on hea marjamets, kust võib leida nii pohli kui mustikaid. Puurinde peapuuliigiks on siia istutatud mänd, kuid alusmetsas võtab loodusliku liigina üha enam võimust kuusk. Alakonnu tee läbib ka varjurikast kuuskedega laanemetsa.

Alakonnu teelt pöörab teerada metsaveoteena vanale Karsi ja Vana-Hauka talu ühendanud jalgrajale, mis viib üle Ähijärve põhjakaldal paikneva seljakutevöö. Ähijärve põhjaotsas kohtuvad kaks mandrijää taandumisel ligikaudu 14 700 aastat tagasi kujundatud maastikutüüpi. Karula kõrgustiku pinnavormid kujunesid  mandrijäätumise lõpuperioodil eri suundades liikunud jääkeelte vahel. Seljandik, kuhu olime jõudnud, tähistab kohta, kus enne päris sulamist suruti Võrtsjärve jääkeel vastu Võru-Hargla jääkeelt. Võrtsjärve jääkeel jäi seetõttu täielikult seisma ja lagunes aegapidi pangasteks, mille vahele kandsid sulamisveed liiva ja kruusa. Võru-Hargla jääkeel liikus küll veel Hargla poole, aga kuna servaalad olid vastu teist jääkeelt, oli liikumine takistatud ja liustikusse tekkisid pikad praod. Võrtsjärve jääkeelealal on nüüd kuplid, Võru-Hargla jääkeele aladel aga oosmõhnad. Seega seisime meie raja selles punktis kuplistiku ja oosmõhnastiku piiril.

Edasi läksime mööda Karsi teed. See on vana hobusetee. Varemalt, kui Karsis oli veel kõrts, oli see ka kõrtsitee. Viimati sõitis sel teel 1980. aastatel hobusega poe vahet Karsi peremees. Eestimaale ei ole enam jäänud teid, mida ainult hobusega sõidetakse, seetõttu pööras giid tähelepanu sellele, mille järgi hobuseteed ära tunda. Autotee jääb metsa alla kahe rööpaga, hobuseteel on kolm rööbast: kaks äärmist vankrirataste poolt kulutatud ja keskmine hobuse käigurada. Ka see tee on aja jooksul muutunud, sest viimasel ajal käiakse siin vaid jalgsi. Teadjam silm võib aga siiski kohati hobuseteele omast jäljemustrit aimata. Samas saab hea ettekujutuse, millised olid enamus teid Eestimaal veel 70 aastat tagasi, kui talust tallu ja külast külla liiguti vaid hobusega.

Seejärel jõuab rada endise Ähijärve poe lähedale. Poemaja on toodud 6 km kauguselt Kaikamäelt, kuhu hoone oli algselt ehitatud kihelkonnakooliks. Kui Kaika kiriku juurde ehitati uus kool, lasi Hauka talu omanik Klassmann hoone vedada Ähijärve saeveski juurde elamuks. Nõukogude ajal sai natsionaliseeritud Klassmanni majast kooperatiivi kauplus.

Rada lõpeb Ähijärve külas, kus saame näha küla vanimat säilinud talu - Sarik-Siimani. Maja tagant algab Peetsi soo. Praegune elumaja on ehitatud 1910. aastal, eelmise asukohta tähistab taamal põllu keskel kasvav põlispärn. Rahvas mäletab, et uue maja ehitamisel leiti vundamendi kaevamisel hulgaliselt inimluid - talu on ehitatud vanale matmispaigale. Matus pärineb 13.-17. sajandist, rahvasuu on seostanud seda nii Liivi kui ka põhjasõjaga ning näljahädade ja katkuga.

Matk oli väga tore. Paljudele õpilastele meeldis, kuid oli ka neid, kes ei jäänud rahule: ühtedel oli igav, sest nad olid Karulas juba mitmendat korda, teistele ei meeldinud külm ilm ja liiga kiire kõndimistempo.

Rahulolijaid oli rohkem: meeldis värskes õhus looduses viibimine, uute teadmiste saamine. Samuti kiideti maitsvat lõunasööki ja sõbralikke inimesi.

Kõige huvitavamaks pidasid õpilased juttu pajudest. Nimelt rääkis giid, et pajusid on maailmas ligikaudu 400 liiki; pajud võivad kasvada põõsastena, aga ka puudena - ainult et siis nimetatakse teda remmelgaks. Paju on ka ravimtaim: tema koorest valmistatud teed on kasutatud palaviku, reuma, bronhiidi ja veel paljude tõbede puhul. Paju mahlal on valuvaigistav toime, sest selles on kõrge salitsüülhappe - aspiriini - sisaldus. Salitsüülhappe nimetus tulenebki pajust: salix tähendab ladina keeles paju.

Enne koduteele asumist vaatasime veel filmi Karula rahvuspargist, kust saime lisaks matkarajal õpitule teada Karula loomadest ja lindudest. Näiteks pesitsevad Karulas kalakotkas, rukkirääk, laanepüü, musträhn, must-toonekurg ja metsis. Tüüpilisemad suurimetajad rahvuspargis on põder, metskits, metssiga ja ilves. Väikeimetajatest on tavalisemad rebane, kährik, tuhkur, halljänes ja orav. Karula on sobiv elupaik koprale, kelle arvukus alal on ületanud 100 isendi piiri.

Õppepäev Karula rahvuspargis toimus projekti "Ala Põhikooli õpilased õpivad tundma Valgamaa loodust" raames.

Toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.