05.11.10

Peipsi järve jälgedes

Eilne õppepäev möödus Ida-Virumaal Iisaku vallas Kauksi külas, juhendajateks olid Kauksi looduskeskuse töötajad. Töö toimus kahes grupis, aga õppesisu oli sarnane. 

Kõigepealt jalutasime Peipsi-äärses metsas, vaatlesime rannamännikuid, nende kooslust. Õppisime tundma paakspuud, maitsesime kadakamarju või õigemini kadakakäbisid, sest kadakas on okaspuu ja seetõttu on ka tema vili käbi. Pöörasime tähelepanu looduse loomingule (mitmetüvelised puud, kõverad puud) ja otsisime jälgi loomade-lindude tegevusest (väga huvitav oli rähnide "korruselamu").

Peipsi ääres. Vaata teisi pilte SIIT.
Matkasime edasi käänulise Kauksi oja kallastel ning jõudsime lõpuks Peipsi järve juurde, kus meile räägiti, kuidas tekivad luited: tuul kannab liivateri  ühest kohast teise, kuni kohtab oma teel takistust ja puistab liivaterad maha. Luited esinevad ainult Peipsi põhjakaldal, lõunakallas on üsna soostunud. Selle põhjuseks on maa kerkimine põhjakaldal, mistõttu Peipsi järve vesi valgub aeglaselt lõunasse ja ujutab seal üle järjest uusi alasid. Peipsi-äärsed luited on kinnistunud, kasvanud täis taimestikku.

Veel räägiti meile Peipsi järve kalavarudest ning kalapüügiriistadest. Kalu on Peipsis 37 liiki, kõige rohkem on rääbist, ahvenat, tinti, haugi, lutsu, aga ka koha, särge, latikat ning siiakala. Kalapüügiriistadest tutvustati nii tänapäevaseid vahendeid kui ka neid, mis praeguseks keelatud:
  • Väga levinud vahend on sikuska - söödata õng, millega püütakse eelkõige jääaugust siiga, ahvenat ja muid suuremaid kalu.
  • Mutt ehk põhjanoot on lühikeste võrktiibadega noot, mille tiibade pikenduseks on õletuustidest ja võrguräbalatest valmistatud köied, mille lohisemisel mööda põhja tõmmatakse üles muda, mis lööb omakorda liikvele põhjakalad. Muti vedu kasutatakse tänapäevalgi.
  • Lutsumänd koosnes 6-12 raudharust, mille teravad otsad olid keeratud ülespidi. Kui mända jääaugus üles-alla liigutati, hakkasid õnge külge kinnitatud metallitükikesed helisema ja meelitasid kala ligi. Tänapäeval on sellega püüdmine keelatud, sest seda kasutati talvisel kudemisajal.
Pärast retke võtsime looduskeskuse hoovis veidi kehakinnitust ning seejärel loeti meile looduskeskuse õppeklassis Kodavere murrakus muistendit Peipsi järve tekkimisest. Tagasiteel pajatas Avinurmest, Kallastest ja Alatskivist meile õpetaja Ermiine, kes on sealtkandist pärit. Juhan Liivi sünnikohast olid kõik küll kuulnud, aga paljud nägid seda esimest korda. Samuti oli huvitav kuulata vanausulistest, kelle jaoks aeg oleks nagu seisma jäänud - nad elavad Peipsi-äärsetes külades väga vanade tavade järgi.

Jõudsime koju üsna hilja, seetõttu kokkuvõtte õppepäevast tegime täna. Vanemates klassides viidi esimese tunni ajal läbi tunnikontroll-viktoriin. Igast klassist kolm parimat said auhinnaks šokolaadi ning loodusteemalise brošüüri. Nooremad õpilased joonistasid reisil kogetu-õpitu põhjal pildi.

Kommentaare ei ole: